Kristen Michal: kuidas moos kommi sisse saab

Kristen Michal

FOTO: Peeter Langovits

Seadused sünnivad edaspidi aeglasemalt ja suurema konsensusega, lubab justiitsminister Kristen Michal (Reformierakond).

Seadused on üldiselt üsna ebahuvitavad asjad. Eriti suvel. Mõnusam on lugeda head raamatut, kus on selge, kes on hea või halb, ja lõpp on ootamatu.

Kuid kui igapäevaelus milleski kokku lepitakse, siis pole nagu filmis, et head on alati valges ja pahad mustas. Kuniks me pole sellise ilusa olukorrani jõudnud, on vaja tavasid ja reegleid, kuidas meie elu eri tahkusid korraldatakse. Seadused ongi selle poliitilise kokkuleppe tulemus, kuidas me oma elu korraldame.

Meditsiinis pole tähtis pelgalt keeruka protseduuri sooritamine, vaid ka viis, kuidas selle otsuseni jõuti. Patsiendile on oluline teada kõigepealt probleemi, mida lahendatakse, tegevuse oodatavat tulemust, ja seejärel seda, kas tulemus tuli või mis edasi saab. Tervise puhul on tulemus vahel väga selge: kui haige põlve asemel opereeritakse hoopis teist põlve, siis on miski protsessis väga paigast ära.

Seadustega on mõneti samamoodi. Et luua häid seadusi, tuleb esmalt mõista probleemi, mida lahendama asutakse. Enne ja ka pärast seda on vaja analüüsi ja asjaomaste inimeste ning organisatsioonide arvamusi. Alles seejärel, kui on ilmnenud selge vajadus, tasub hakata uut seadust tegema.

Eesti avalikkus on juba piisavalt näinud juhtumeid, kus õhtuste uudiste tulemusena leidub keegi, kes lahendab keerulise probleemi lihtsalt. Ja nagu hiljem selgub, jääb see kiirustamise või analüüsi puudumise tõttu sama lihtsalt lahendamata.

Lihtsam õiguskeel, ettenähtav ja avatud seadusloome

Riigikogu võttis mõneti sümboolsena oma eelmise koosseisu viimase otsusena 23. veebruaril vastu Eesti õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. See paneb paika viisi, kuidas edaspidi seadusi tehakse.

Lihtsamalt öeldes on tähtis sõna. Nimelt ütlevad arengusuunad, et õigusaktid tuleb koostada lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, arvestades eelkõige õigusakti eeldatavat sihtrühma. Võin värske ministrina kinnitada, et seaduste keelepruuki pole palunud lihtsustada mitte bioloogid ega psühholoogid, vaid kohtunikud ja advokaadid. Ilmselt nad teavad, millest räägivad.

Eraettevõtluses on reegel, et kui sa ei suuda asja mõtet selgelt väljendada, siis ära sellega välja tule. Eesti poliitikas kasutatakse kontrollküsimusena telereklaamist tuttavat rõõmsat lauset «See kõik on väga kena, aga mida see mulle kui pensionärile tähendab?». Kui seaduse koostaja ei suuda sellele vastata, tuleb kontrollida, kas ta ikka mõistab, milleks üldse seadust tehakse.

Teine keerdküsimus on protsess: seaduse loomise juures peab olema avatud ja ettenähtav kõik see, kuidas midagi tehakse ja kes teeb. See eeldab, et seadust hakatakse tegema õigest otsast, uurides, miks on vaja midagi teha ja kuhu soovitakse jõuda. Mitte nagu spikerdaja koolitunnis: vastust ma tean, nüüd on vaja lahenduse kirjeldus kuidagi paberile saada.

Väga tähtis ongi läbida kõik etapid. Tark inimene teab, et hea idee ei kulu vaidluses, kuid nõrkused saab just nii kõrvaldada. Seega peab seadust tegema hakates alustama vastusest küsimusele, miks tuleb tegutseda ja miks just nüüd. Kui see vastus käes, sõnastatakse soovitav eesmärk ning analüüsitakse muid võimalusi olukorda lahendada.

Muidugi peab seadus olema ka mõjus: enne kui see vastu võtta, tuleb analüüsida selle mõjusid. Kui see tegemata jääb, siis – taheti parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Õiguspoliitika arengusuundades on rõhutatud, et eraettevõtlusele avaldatavat mõju tuleb analüüsida. See on üsna loogiline, kuid ei ole seadusloomes veel nii sage, kui võiks arvata.

Lobireeglid

Kuuleme tihti põlastavat repliiki, et ühe või teise seaduse taga on mõne huvirühma mõju. Selle peale tasub küsida, millist ühiskonda me tahame. Kas sellist, kus huvid on, aga need liiguvad althõlma, või sellist, kus lobi ehk oma huvide eest seismine on demokraatliku protsessi üks osa?

Mina valin iga kell avatud ja läbipaistva ühiskonna. Sellise, kus inimestel on õigus oma maailmavaatele, õigus valitsust kiruda ning ka ausas ja avalikus seadusloomes oma huve selgitada.

Arengusuundades ongi kinnitatud, et seadusloomesse tuleb kaasata isikud, keda eelnõu mõjutab. On ju mõistetav, et kui muudame midagi perede elus, siis arutame seda nendega. Sama loomulik on arutada ärikeskkonna muudatusi ettevõtjatega.

Justiitsministrina soovin näha selgeid kaasamise reegleid. Siis ei oleks ka ministeeriumiametnikud keerulises olukorras, kus ettevõtja arvamust saab küsida vaid mitteametlikult, sest muidu võib raksatada süüdistus kellegi ­eelistamises.

Seista avalikult oma huvide eest on loomulik, ole sa pensionär, lapsevanem, ettevõtja või jalgrattur. Ühiskonnale tervikuna on väga kasulik, kui seaduste tegemisse kaasatakse Eesti parimad spetsialistid ja need, keda seadused puudutavad. Seetõttu ongi üks tulevikueesmärke luua avalikud kanalid ja võimalused lobi teha.

Kokkuvõtteks: lähiaastail muutub märgatavalt see, kuidas Eestis meie ühist elu korraldatakse. Tuleb rohkem analüüsi, arutelu ja kaasamist. Seadused sünnivad aeglasemalt ja ehk suurema konsensusega. Kellele see teadmine meeldib, võib rahulikult randa minna. Ülejäänud võivad ka, sest vaielda jõuab veel küll.
 

Tagasi üles