Andres Ammas: nähtuse märgilised sõnumid

Laulupidu. Foto: Ants Liigus

Laulupidu – hõlmamatu ja seletamatu nähtus või pigem üks väga suur kontsert, mille repertuaaris on lihtsalt enneolematult vara kokku lepitud? Muusikaõpetaja Andres Ammas proovib laulupidu arvustada kui kontserti, aga tunnistab lõpuks emotsioonidele allajäämist.
 

Laulupeo mõistet on nüüdseks taas kord avatud üht- ja teistpidi. Aga kõige muu kõrval on laulupidu ka massiivne kontsert. Allakirjutanu kuulas esimest korda peaaegu kogu kava publiku poolelt, võimalikult keskendunult ja tervikuna.

Nõukogude ajal olid koolide rahvapilliorkestrid (v.a need kõige nimekamad) kuidagi tagaplaanil. Mitte et tõrjutud, aga muusikaliselt olid need ei liha ega kala ja lapsed ei nautinud oma tegevust. Esimese assotsiatsioonina meenuvad häbelikud piigad kannelde taga, silmad maas. Oli nagu eesti asi, aga kuidagi pseudo. Koos Viljandi folgi ajastu tulekuga on selles vallas toimunud plahvatus. Viljandi sõnumit kuulutatakse muusikakoolides jõuliselt. Piigad on seljad sirgu ajanud, põrutavad jalaga vastu maad ja vaatavad oma kuulajaile sisendusjõuliselt silma.

Laulupeol Ando Kivibergi juhatusel musitseerinud noori kuulates adusin äkitsi, et küsimusele «Mis maa see on?» vastasidki esimesena rahvamuusikud. See polnud sissejuhatus, häälestus edaspidiseks, vaid põnevate rütmimängudega karge põhjamaa muusika. See oli kui käesirutus kulminatsiooni «Põhjamaa» juurde, aimdus, mis tulemas on ja kust vastust otsida.

Vahetekstid on laulupeo korraldajaile alati peaaegu et «võimatu missioon». Kivisildnikuga korra näpud kõrvetanult lähtuti seekord rahvatarkusest, mille järgi «keskmised koju tulevad». Tänavuses tekstis korduv motiiv eesti keele erilisusest (tšuhh-tšuhh, viuhti, siuhh-säuhh, mull-mull, köki-möki jne) oli esimesel kuulamisel väga tore, hiljem enam kõrvu teritama ei pannud ja mõjus pigem tapeedina. Aga oli toredaid leide, kas või «täishäälik laulab, kaashäälik tantsib».

Laulupeo korraldajad olid seekord mu meelest erilist tähelepanu pööranud sõnumi edastamisele, aga ei usaldanud vist lõpuni muusika keelt. Tegelikult oli valitud sõnum nii selge, nii võimas, nii õige, et toimis ilma ülerääkimiseta. Mitmekordsel korrutamisel on oht takerduda n-ö külafilosoofiasse. Meenutagem Beethovenit: muusika algab sealt, kus lõpevad sõnad.

Mudilaskooride kava oli sel peol Aarne Saluveeri eestvedamisel minu jaoks kõige läbimõeldumalt kokku pandud: oli suur sisu («Kodu on püha»), oli õpetuse iva (regilaulu tähtsustamine «Sõmeralt sõrmikulle» ja pilliõpetus «Kordamiseks»), oli aja tunnetus («Mu suul ei ole sulgejat»), oli helge häälestus kõigele järgnevale (Arne Oidi «Suvelaul»), oli vaimukalt lahendatud liikumine lavale ja sealt maha.

«Sõmeralt sõrmikulle» töötas just nii nagu vaja: mudilaste lavale tulek oli visuaalselt nii ilus, et pani hellahingelisel vaatajal juba enne järgmisi laule kurgus kriipima. Vaimukad vahemängud tsitaatidega «Kungla rahvast» või peo nimimuusikast sundisid teatmikku haarama ja seade autorit otsima. Kas sa näe, ei olnudki Tõnu ega Tõnis, vaid selle peo üks kangelasi Siim Aimla!

Saluveeri otsustus Alo Mattiiseni «Mu suul ei ole sulgejat» kasuks viis mõtted laulupeo kava koostamise põhiküsimusele: kuidas näha neli-viis aastat ette, mis on peo toimumise ajal õhus, mis on just siis küps? Kuidas mitte ameerika sovetoloogide kombel läbi põruda? Meie viimaste noortepidude ideoloogidel on õnneks olnud seda geniaalset «niuhhi». Et vene vandaalide märatsemine aprillis 2007 andis eelmisele noortepeole erilise kaalu, oli asjaolude kokkusattumus. Aga et tolle peo kavas oli julgelt rahvuslike tunnete uuele tõusule panustatud, oli millegi olulise äratundmine.

Jüri Leesmendi («Mu suul ei ole sulgejat») ja Villu Kanguri («Liivimaa pastoraal») ammused tekstid kõnetavad meid just tänases stagnatsiooni sumbuvas Eesti ühiskonnas. Alo Mattiiseni ja Riho Sibula näol on pealegi tegemist eriti ajatundlike loojatega (meenutagem kas või muusikat, millega Alo avalikkuse ette astus – «Ajaga silmitsi»).

«Mu suul ei ole sulgejat» oli allakirjutanu jaoks selle kontserdi esimene katarsise hetk. «Eesti aeg võib alata, kuid ära siiski unusta: mu suul ei ole sulgejat ega keele kinni köitejat, mu pähe päitse panijat ega sõrmedegi sidujat.» See ei ole pelgalt üks laulutekst, see on nende noorte manifest tänastele ja tulevastele valitsejatele.

Tauno Aintsi laulu «Kordamiseks» saatus on tüüpiline heale uuele laulule: kõigepealt on õpetajad ehmunud, aga pärast lapsed õnnelikud. Seekordse peo kommentaarides kostis koorijuhtidelt kui ühest suust, et lastele tegelikult meeldivad keerulised laulud, mis nende õpetajad enne ettelaulmist põdema panevad.

Mudilased on üldjuhile tänuväärne, aga mitte kõige lihtsam kontingent, sest eriti kui satud suure lava nurka, on seal muudki põnevat teha, kui kaugelt eemalt dirigenti jälgida. Nõnda tõestus laulus «Tuhat tänu» taas, et üldjuhi soovitud efektse, aga harjunust aeglasema tempoga ei taha mudilane hästi leppida. Selle loo valik oli üldse vist lausa ajast ees, sest publikuna ei mõistnud me muud, kui hakata kaasa plaksutama, selle asemel et sobivalt ümiseda ja lavalt lahkujaile lehvitada. On kasvuruumi nii mudilastel kui ka publikul.

Puhkpilliorkestrite ettekannet ei söanda võhikuna arvustada. Algus (rivitrummide soolo) ja lõpp («Puhu tuule» vaimukas töötlus) olid igatahes väga efektsed. Liigutav žest oli võtta kavva marss 99-aastaselt Aadu Regilt, kes ka ise väljakul seda kuulata sai, liiatigi kui loo nimi on sümboolne «Põhjala». Mu meelest on kava koostajad õigustatult seadnud noortele puhkpillimängijatele järjest nõudlikumaid ülesandeid, sest kõigega saadakse hakkama, kuigi kahtlustan, et higilõhna on tulemuse taga tublisti.

Lastekooride avalaul Mart Saarelt oli minu jaoks ainuke absoluutne arusaamatus selle peo kavas. Ei olnud huvitav ega kõlanud hästi. Üldse oli lastekooride repertuaar igavavõitu, kuigi tean, et on kirglikke teisitiarvajaid. Muidugi on «Tütre tänu» lastekooride klassika ja Heino Kaljuste seade ilus, aga nii väsinud ja kulunud on see «ai-tilu-lilu-lii». Eelmise tantsupeo hitt «Kulla kutse» sai nüüd laulupeolooks ja põhjustas teksti tõttu õpetajate seas poleemikat, kas mõtisklus enese müümisest on lastekoori lauljale paslik. Aga tänane laulja pole titt, kellele suruda suhu sõnad «tänu sulle, eidekene, teiseks tänu taadikene», vaid 21. sajandi Eestis kasvanud neiu. Vägilaste loodud laulust hoovas väge ja juba eespool kiidetud õiget Viljandi vaimu. Piret Rips tõestas taas, et on väga osav laulupeohelilooja.

Sümfooniaorkestrid jahmatasid erakordselt kauni kõlaga. Trafaretne tõdemus, aga Eugen Kapi «Kalevipoeg» oli täpselt õige värskelt kõlav «ära­unustatud vana muusika». Kui Kapi lugudes said hiilata puhkpillid, siis nii Margo Kõlari süidi lüürilises osas kui ka Tõnu Kõrvitsa teoses nautisin eriti keelpillide ilusat tooni. Lisagem ilusad rütmikombinatsioonid ja haruldaselt hea tulemus oligi käes. Muidugi ongi noor orkestrant musitseerimisel reeglina professionaalsem kui erutusest ja väsimusest uida-aida laululaps, sestap loogiliselt nii tugev tulemus just orkestrilt. Kogu sümfooniaorkestrite etteaste kordas üle vastuse, mida kogesin rahvapillidelt peo algul: me oleme oma muusikas Põhjamaa lapsed ja on tore seda ikka ja jälle ära tunda.

Peo teine kulminatsioon tuli ühend­orkestrilt. Kuulamismuljet kirjeldada on päris keeruline. Laulupeo teatmikus seletab Tonio Tamra oma eesmärki: «Oleme ära õppinud ja kanname ette kuus tantsuviisi täpselt sellise tunnetusega, nagu seda sajand tagasi kuulda oli.» Seda uskumatum oli, et ainult tämbreid varieerides andis Tamra sellele muusikale täiesti uue mõõtme, see kõlas kui päris oma ja samal ajal kui maailmamuusika. Millegipärast meenus hiljuti plaadistatud Maailmaküla muusika Kukerpillide töötlustega. Antagu andeks naiivsus, aga allakirjutanule kangastus tulevikupilt laulupeo lavalt, kus kõlab ehe labajalg, aga koos meie noortega musitseerivad noor aborigeen didgeridool ja džunglitrummidega neegripoiss...

Naiskooride kõla ja repertuaar olid silmapaistvalt ilusad. Kaunis muusika, kaunid tekstid, mida kõlbas teatmikust lugeda kui luuleraamatut. Raivo ja Kristi Tammiku hitt «Öölaul» aastatetaguse prohvetliku sõnumiga «võlur öö toob julguse elult nõuda, et me unelmad täide läeks», Erki Pehki andekas seade ja dirigent jumala armust Toomas Voll andsid kokku fantastilise tulemuse – väga täpselt doseeritud dünaamikaga terviku.

Poistekoor on laulupeol nähtus omaette, keda vaadates heldib publik nagunii. Hea ettekanne on seejuures nagu boonus. Ambitsioonikas kava, värsked lood, leidlikud poistepärased nipid – kõik oli asjakohane, aga imet seekord ei sündinud. Ei usu, et need lood väga populaarseks saavad. Noorte meeste esitatuna köitis enim «Nad vaatavad üksteise otsa». Pärt Uusberg tõestas, et päev enne laulupidu saadud Veljo Tormise preemia noorele rahvuslikule heliloojale läks õigele mehele. Laulupeo kava pikkus on igavene kõneaine, kus raske leida balanssi juhtide ja publiku ootuste vahel. Mõistan täiesti, et paariks looks on narr tuhandeid edasi-tagasi liigutada. Aga mitte midagi poleks siiski juhtunud, kui «Tulnukate laul» või «Lauljaks loodud» oleks jäänud mõne teise kontserdi kavva.

Veronika Portsmuthi eneseusk ja sellest ammutatud jõud on uskumatult võimsad. Küllap tajusid kõik väljakul olijad, et sellel peol oleks ta võinud võtta need noored jüngritena enese järele ja minna mägesid liigutama.

Eelproovides ei tüdinud ta koore veenmast, et Rein Rannapi ja Urmas Alenderi «Rahu» tuleb ette kanda harjumuspärasest aeglasemalt. See idee töötas perfektselt ja kui laulupeokontserdi eest antaks välja dirigendipreemia, väärinuks seda Veronika just «Rahu» eest. Tormise ja Mägi muusika oli segakoori noortele vajalik ja õpetlik, ent «Rahuga» jõuti hingekeelteni. Sümfoonilise arenduse saanud «Munamäe otsas» tundus õppides kunstlik, ent peol ehitas just see lugu ja just Ants Üleoja dirigeerituna silla aegade juurde, kus kord «suurem sugu eland».

Segakooridega algas kolmas kulminatsioon. Nüüd mindi ja ei olnud siin enam tagasivaatamist. President näitas, et on rock’n’roll ja koos temaga läks pöördesse kogu väljak. Rokibloki aadressil kõlanud kiidusõnadele polegi vajadust midagi lisada. Hea, et «Ilus oled, isamaa» jõudis lõpuks suurele peole, kaalutletud oli seda kuuldavasti varemgi. Diskolugu «Mägede hääl» sai hoopis uue dimensiooni. Uskusin ette, et «Liivimaa pastoraalist» saab selle peo hitt. Kui Siiri Sisaski «Mis maa see on?» raius peo sõnumi puust ja punaseks, siis «Liivimaa pastoraali» eneseiroonia ja sõnamäng on maksimaal­selt meielik. Varavanad nolgid, kelles esiisa verd, aga ajaloost teavad vähe, said pihta ja tulemus oli õilistav.

Siinkohal pean ülevaate lõpetama, sest ühendkooriks läksin koos teiste õpetajatega lava ette laulma. Aga edasisest kirjutama ongi sulg nagunii nõder, sest kontsert lõppes ja algas kui nähtus. Nähtusi ei saa arvustada.