Jüri Saar: orjandusega häbiposti

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Ekspertide arvamustega mitte­arvestamine ja inim­kaubanduse probleemide ala­tähtsustamine ähvardab Eestit ­tõsiste taga­järgedega, ­kirjutab TÜ juura­professor Jüri Saar.
 

Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi raport (TIP 2011) paigutas Eesti riikide hulka, kus ei tehta piisavalt jõupingutusi inimkaubandusega võitlemiseks. See otsus tekitas siinmail küll lühiajalise elevuse, kuid sõnumi tegelik tõsidus jäi märkamata. Olles erialaselt valdkonnaga tegelnud (uurimisgrupp koostas aastatel 2001 ja 2005 rahvusvahelisele migratsiooniorganisatsioonile inimkaubanduse raportid), analüüsiksin olukorda täpsemalt.

Inimestega kaubitsemine (tänapäevane orjus) on muutunud üleilmastuvas maailmas üha tõsisemaks probleemiks. Selle nähutuse majanduslikuks soodusteguriks on elatustaseme ja elutingimuste drastiline erinevus regiooniti, mida süvendavad regulaarselt puhkevad relvakonfliktid. Konfliktidega kaasnevad alati uued põgenikevood, sest inimesed lahkuvad hirmu tõttu või sunniviisiliselt massiliselt oma kodudest. Praegu hinnatakse põgenike arvuks kogu maailmas mitukümmend miljonit inimest, mis on tohutu reserv kaubitsejatele.

Armeenlaste I maailmasõja aegse genotsiidi üks tulemus oli armeenia noorte naiste ülepakkumine kogu maailma bordellides. Raske on isegi ette kujutada olukorda põgenikelaagris kusagil Kenya-Somaalia piiril, kus viibib 350 000 inimest, kes on sunnitult lahkunud oma kodukohtadest ja valmis tegema mida iganes, et laagrist pääseda.

Inimestega kaubitsemisel on selged kultuurilis-tsivilisatsioonilised mõõtmed, sest just läänemaailmas loetakse teise inimese kui asja omamist ebakõlbeliseks ja inimväärikust alandavaks.

Haarem ja bordell kui tüüpmudelid kuuluvad erinevate kultuuritüüpide juurde. Haarem seostub eelkõige klientelistliku suhtega (haaremis on naine ori, mõnikord küll kuldses puuris), bordell lepingulise suhtega (seksiteenust ostetakse kui kaupa). Esimesel juhul kuulub üks inimene teisele ja tema seksuaalsus on vaid totaalse kuulumise üks komponentidest. Teisel juhul saadakse raha või muu ekvivalendi eest vastutasuks seksuaalset rahuldust, muu ei puutu asjasse, poolte sõltumatus väljaspool konkreetset lepingut säilib.

Inimkaubandus on tänapäevane orjandus, kuid selle konkreetsed vormid on muutunud väga mitmekesiseks, ulatudes seksuaalsest ekspluateerimisest tööalase ekspluateerimise ja organitega kaubitsemiseni.
Inimestega kaubitsemine on olnud Vene maffia ja teiste ida poolt pärit organiseeritud kurjategijate traditsiooniline tegevusvaldkond. Põhjuseks on ülikasumite teenimise võimalus, kasutades inimeste tööalast või seksuaalset ekspluateerimist. Seksuaalse ekspluateerimisega seotud inimkaubanduse eristamine kokkuleppelisest prostitutsioonist on olnud läänes probleem, nagu ka tööalase lubamatu ekspluateerimise piiritlemine vabatahtlikust.

Muu hulgas püütakse jõuda kokkuleppele ühistes mõistetes, kuigi vaidlused on mõnikord ägedad. Näiteks seoses madala elatustasemega riikidest pärit prostituutide kui ohvrite teema esiplaanile tulekuga on mõnes riigis (nt Rootsis) kriminaliseeritud seksuaalteenuse ostmine. Sellise tendentsi vastu suunatud (seksuaaltöötajate) liikumine väidab, et niisugune suhtumine stigmatiseerib seksuaaläris töötavaid inimesi kui vastutusvõimetuid, valikuid mitte teha suutvaid isikuid. Samas ei saa lugeda vabatahtlikuks nõustumiseks inimeselt väljapääsmatus olukorras saadud nõusolekut olla kellegi orjaks.

Eesti ametlik positsioon on olnud jätkuvalt, et inimkaubitsemine pole siin terav probleem ja kõik on kontrolli all. Ehkki juba 2005. aastal seoses Eesti olemisega inimkaubanduse lähte-, transiit- ja sihtriigiks tegime ettepaneku viia karistusseadustikku sisse inimkaubandust käsitlev koosseis. Polnud keeruline näha, et niisuguse koosseisu puudumisel ja menetletud kuriteojuhtumite puudumisel saab alati väita, et selleliigiliste kuritegude puudumine on seotud just koosseisu puudumisega.

Jah, karistusseadustikus on küll (§ 133) orjastamine, kuid see on arhailine ja katab inimkaubitsemise vaid osaliselt. Tänapäevane inimkaubandus ei lokaliseeru enam haaremites, nagu karistusseadustiku kommentaaridest jätkuvalt lugeda võib. Samasugune osaline kate on ka prostitutsiooni vahendamise koosseisul (§ 268), kus aktsent on prostitutsioonil ja mitte kaubitsemisel.

USA välisministeerium koostas ja andis 2001. aastal välja esimese aruande (TIP-Trafficking in Persons Report), kus maailma riigid grupeeriti vastavalt inimkaubanduse vastu võitlemisel saavutatud edusammudele nelja gruppi. Esimene grupp (Tier 1) koosneb riikidest, mille valitsused täidavad täielikult miinimumstandardeid inimkaubitsemise elimineerimiseks. Teise gruppi (Tier 2) kuuluvad riigid, mis ei täida täielikult miinimumstandardeid, kuid teevad olulisi pingutusi nendele standarditele vastamiseks.

Kolmandasse gruppi (Tier 2 ­Watch List) kuuluvad riigid, mis teevad küll pingutusi, kuid: a) raskete inimkaubanduse juhtumite ohvrite absoluutarv on märkimisväärne või oluliselt kasvamas; b) ei ole võimalik tuua tõendeid demonstreerimaks raskete inimkaubitsemisjuhtumitega tegelemisel tehtavaid pingutusi võrreldes eelmise aastaga, sh eel­uurimiste, süüdistuste esitamiste ja süüdimõistmiste hulga suurenemine, samuti ohvritele pakutava abi kasv, samuti esinevad tõendid valitsusametnike huvi osaluse vähenemise kohta tegelemaks inimkaubanduse raskete vormidega; c) varasem hinnang edusammude kohta põhines vaid lubadustel viia järgnevatel aastatel ellu täiendavaid pingutusi.

Viimasesse gruppi (Tier 3) kuuluvad riigid, mille valitsused ei vasta miinimumstandarditele ega tee sellesuunalisi jõupingutusi. 2008. aastast kehtib reegel, et riik, mis on olnud alates 2009. aastast kaks järgmist aastat ­Watch Listis ka siis, kui on antud kirjalikke lubadusi olukorda parandada (nt üleriikliku inimkaubandusega võitlemise strateegia näol), lülitatakse viimasesse gruppi.

Asi on tegelikult väga tõsine ja Eesti taasarvamine Watch Listi (Eesti sattus sinna esimest korda 2004. aastal ja võeti välja 2005. aastal) võib sel korral tähendada peatset liikumist ka kolmandasse gruppi.

Selle grupi riikide vastu rakendab USA sanktsioone ja sellesse gruppi sattumine oleks lausa häbiväärne. Tundub, et ekspertide arvamustega mittearvestamine ja valdkonna tähtsuse alahindamine on sel korral teinud Eestile karuteene.

Hea õigusloome tava
Head lugejad, Teenusmajanduse Koda ja Postimees kutsuvad arutlema, milline seadus ei vasta neile kaheksale punktile (vt ka Allar Jõksi artiklit «Hea õigusloome retsept», PM 20.06). Saatke oma tähelepanekud [e-mail].
•    Seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve.
•    Õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud.
•    Õigusloomes tehtavad otsused peavad olema läbipaistvad ja põhjendatud. Mida olulisem muudatus, seda põhjalikum peab olema põhjendus.
•    Huvigruppide kaasamine toimub selgete ja formaliseeritud menetlusreeglite järgi. Aruteluks tuleb esitada nii eelnõu väljatöötamise kavatsus, eelnõu kontseptsioon kui ka lõplik eelnõu tekst.
•    Seadus peab olema Eesti õigussüsteemi sobiv ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Vältida tuleb õiguslikult autistlike lahenduste kehtestamist.
•    Seadus peab olema mõjus, mistõttu eelnõuga kaasnevaid mõjusid tuleb teadvustada ning hinnata enne seaduseelnõu väljatöötamist ning prognooside paikapidavust kontrollida pärast seaduse jõustumist.
•    Seadus peab olema selge ja üheselt mõistetav, mistõttu õigusaktid tuleb koostada võimalikult lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, silmas pidades õigusakti peamisi sihtgruppe.
•    Õiguskorras tehtavad muudatused ei või olla õigusakti adressaatide suhtes meelevaldsed ega sõnamurdlikud. Õigusaktide jõustamiseks jäetakse piisav aeg.