Mart Rannut: riigikeel ja palk

Mart Rannut Foto: Egert Kamenik

Võrdsus on mõiste, mis palga puhul ei kipu kehtima. Ka rahvastikurühmade puhul on palgaerinevused märgatavad: Eestis on eestlaste ja venelaste palgataseme vahe umbes 15 protsenti. Lisaks on töötus venelaste hulgas oluliselt suurem (Kaseoru ja Trummi 2008 andmetel kaks korda), samuti kuritegevus. Ka paljude teistes riikides on põhirahvastiku ja immigrantpäritolu elanike erinevused palgas ning sellega seotud nähtustes isegi oluliselt suuremad.

 

Jaani eel meedias levinud väide, et riigikeele oskusest palk ei sõltu, oleks seetõttu tegelikkusega vastuolus. Väite aluseks olid majandusteadlase Ott Toometi ja sotsioloogi Gerli Nimmerfeldti uurimused. Mõlemas töös oli siiski kasutatud nn respondendi subjektiivset hinnangut oma keeleoskusele. Vastav meetod võimaldab küll järjestada keeli vastavalt oma keskkonnas toimetulekule ning registreerida muutusi selles, kuid tegelikku keeleoskust see siiski ei mõõda, selleks on vastavad testid. Keeleteadlased kutsuvad meetodit tögavalt «keelelise enesetunde määramiseks», kus viga tegelikkusega võrreldes võib olla jahmatav.

Hinnang sõltub siin konkreetsest keelekeskkonnast, haridusest ja selle tüübist (keelekümblus, eestikeelne kool, tavaline vene kool), kodu ja sõprade keelest, meedia tarbimise harjumustest ja paljust muust.
Eesti keele oskuse ja edaspidise karjääri seoseid on uuritud ennegi (nt Elvira Küüni uurimus 2005) ning saadud tulemus näitas selgelt, et need, kes said vene koolis eesti keeles kõrgema hinde, olid ka edaspidises elus (viis aastat hiljem) edukamad.

Kui 1990. aastal eesti keele oskuse nõuded tööl kehtestati, siis hinnati nende inimeste arvu, kes seetõttu oma keeleoskust tõestama pidid, 80 000-le. Seoses teenindava personali osakaalu suurenemisega on tõenäoline, et neid on praegu märgatavalt rohkem. Just siin on naiste osakaal suurem, samas on juhtivatel kohtadel, kus ka riigikeele, sh kirjakeele oskust nõutakse, mehi rohkem. Vene elanikkonna hulgas domineerivate oskus- ja lihttööliste hulgas pole tihtipeale vaja eesti keelt osata.

Väljakujunenud keelesuhtumistel on staatuslik taust. Tegemist on nn segregatiivse vastandumisega: kehva riigikeeleoskuse puhul vastandutakse riigile, kus seda nõutakse, tekib assimilatiivse surve tajumine, mis aga ei seostu mitte emakeele ja rahvuskultuuri äravõtmisega (mida ei pruugi toimuda), vaid riigikeele õpetamise ja selle oskuse nõudmisega. Mitme Euroopa riigi suuremates sisserändajate kogukondades on täheldatud sama.

Põhjus on haridussüsteemis: praegune vene koolide süsteem on segregatiivne, piirates ühtse meie-tunde tekkimist, ning keeleliselt diskrimineeriv, takistades eesti kooliga võrdse kirjakeele standardi omandamist. Tulemuseks on just see, mida me näeme: vene kooli lõpetajast saab eestikeelse dokumentatsiooniga töötav ametnik või juhtivtöötaja üliharva (Marje Pavelsoni andmetel on erinevus rohkem kui kahekordne), harilikult on oskustöölise amet karjääri tipuks.

Viimasel ajal on seoses eesti keele suhtlusoskuse tõusuga vene koolides (riigieksam!) järsult suurenenud venelaste hõive teeninduses. Samas ei ole gümnaasium müüjate tootmiseks kõige otstarbekam lahendus.
Nimmerfeldti ja Toometi tulemustes on muudki huvitavat. Mõlemad autorid märgivad negatiivse ilminguna ära venelaste eraldatuse: eestlastest sõpru esineb marginaalselt, elatakse ja õpitakse eraldi. Positiivse lahendusena on mainitud ajateenistust. See võimalus puudutab vaid väikest osa venekeelsest rahvastikust.

Nimmerfeldti väitel elab suur osa venekeelsest elanikkonnast meie kõrval, aga mitte koos meiega. Seos meie ühiskonnaga on territoriaalne, põhinedes kohaidentiteedil, hõlmates ühist töö- ja eluruumi. Samas on meelsus (kultuurilistel alustel samastumine) saavutamata, sest puudub integratiivne suhtlusvõrgustik ning elamine samas teabe- ja suhtluskeskkonnas. Toometi andmed palgavahe vähenemise osas korreleeruvad eesti keele oskuse tõusuga viimastel aastatel, kui tööturule on jõudnud juba parema eesti keele oskusega vene noored.

Uuringud näitasid ka, et Eesti sotsioloogide seas levinud rahvuse käsitlemine olulise kriteeriumina ei ole õigustatud, sest venelased ei pea vastavat kriteeriumi oluliseks. Mõõta tuleks ikka objektiivset keeleoskust ja selle seoseid ümbritsevaga, siis hoiaksime ära ka meedias levivad väärtõlgendused.