Janar Ala: rahva raamatud

Janar Ala Foto: Peeter Langovits

Nagu päike tõuseb igal hommikul, nii teatab Eesti Autorihüvitisfond juuli alguseks, kelle raamatuid möödunud aastal raamatukogudest enim laenutati ja kellele vastavalt kõige rohkem hüvitist maksti. Rahapäike tõuseb rahvaraamatukogudest korraks kirjandustaevasse, võiks ju ka öelda.

2004. aastast on seda tehtud ja hüvitisesaajate nimekiri tabeli ülemises otsas jäänud nende aastate jooksul võrdlemisi samaks. Ikka kohtame seal Andrus Kivirähki, Leelo Tungalt, Aino Pervikut, Ira Lemberit, Erik Tohvrit jne. Muidugi sööstab igal aastal tabelisse ka trendikamaid raamatunähtusi, kuid mingisugusest stabiilsest ja konservatiivsest foonist too nimekiri kõneleb.

Mõned raamatukogude menu­autoreist (Kivirähk) on alati populaarsed ka raamatuäride müügitabeleis, valdav enamik aga – ja pean siin silmas ka viimasel kolmel aastal suurima hüvitise (möödunud aasta eest 3050 eurot miinus maksud) saanud autorit Erik Tohvrit – jäävad ärilise edukuse mõttes tagasihoidlikuks.

2001. aastal juba pensionärina esimese raamatu välja andnud ning nüüdseks 24 romaani autori Erik Tohvri viimane romaan, märtsis ilmunud «Naabrid» jõudis Apollo raamatupoodide edetabelis märtsis ilmudes avanädalal 7. kohale. Kõigist Eestimaa 370 rahvaraamatukogust laenutati tema teoseid möödunud aastal aga kokku 35 557 korral. Tema teoste tegevus toimub enamasti väiksemates Eesti asulates ja räägivad need asjadest, mis võiksid põhimõtteliselt juhtuda, nagu viimase raamatu pealkiri ütlebki, teie naabriga.

Need on lood, mida üleaedsed ikka üksteisele miks mitte kasvuhoone kaevamise või peenrarohimise kõrvale ikka kipuvad rääkima – raamatud, mis räägivad sihtgrupile nende endi elust, mida ei tule kuskilt kaugelt otsida. Neid iseloomustab kaastunne ja ka teatav õpetlik iva, fenomenilt võib Tohvrit võrrelda armastatud teleseriaaliga «Õnne 13». Alla 50 aasta keelatud, on autor ise naljaga pooleks oma teoste kohta öelnud.

Vaadates hüvitisesaajate nimekirja, hakkab silma asjaolu, et raamatukogudest laenavad raamatuid eelkõige kas lapsed või pensionärid. See peaks olema selge – neil on a) kas palju vaba aega ja soov meenutada, b) koolikohustused nõuavad lugemist ning fantaasiat ka jagub. Praeguste pensionäride puhul on oma osa sellelgi, et tegu on valdavalt lugemiskultuuris üles kasvanud inimestega, kes oskavad raamatusse sisenemise vaikust ja üksindust hinnata.

Võimalik et olukord mitte enam väga kauges tulevikus muutub, kui peale kasvavad uued, elektroonilisemate ja mürarohkemate meediumidega harjunud põlvkonnad. Alati on aga ka võimalik, et inimloomus ei muutu ja uusi Tohvreid laenutatakse ka aja jooksul kindlasti remonditud ja uue ilmega, kuid vähemalt sama hubastest rahvaraamatukogudest.