Michael Gove

FOTO: Aaron Chown / PA Wire/PA Images

Haridusministri väljaütlemisi teadlaste ja ekspertide kohta võetakse enamasti märksa tõsisemalt kui teiste ministrite arvamusi teaduse kohta. Kahel viimasel nädalal Prantsusmaal toimunud teaduse suurüritustel tsiteeriti mitmel korral inglise poliitiku Michael Gove'i kuulsaks saanud ütlust «Inglismaal on villand ekspertidest», kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia avalike suhete juht Ebe Pilt. 

Selline terav väljend kajas mitu tiiru ümber maakera ning seda tsiteeritakse tänaseni. Mingil hetkel hakati eriti kahetsusväärseks pidama seda, et tegemist oli justkui haridusministri seisukohavõtuga. Nii esitas seda äärmiselt halva näitena uue teaduse maailmaorganisatsiooni – rahvusvahelise teadusnõukoja (International Science Council, ISC) – asutamise puhul toimunud teaduspäeval 5. juulil maailmapanga eksasepresident Ismail Serageldin.

Nõnda ekraanile projitseeritud räigele väitele kõlas Pariisi okeanograafia instituudi väärikas saalis vastu kogu maailma teaduste akadeemiate ja ülemaailmsete teadusseltside juhtide täiesti kuuldav pahameelepuhang. Nii ei tohiks ju ükski minister mitte kunagi öelda, isegi kui ta peaks selles sisimas raudkindel olema.

Tegelikult jõuti selle lõikava meemini poliitikute ja ajakirjanike nn ühise pingutuse kaudu, mida peaks esitlema koostöö eriti halva näitena. Kuidas see sündis, kõneles kolmapäeval Euroopa avatud teadusfoorumil Touluse'is Londoni kuningliku seltsi peasekretär professor Julie Maxton (selle seltsi ehk Inglismaa teaduste akadeemia enam kui 350 aasta pikkuse ajaloo esimene naissoost peasekretär). Tema rääkis paljastest faktidest ehk sellest, mida Michael Gove tegelikult ütles, kes ta ütlemise ajal oli ja kuidas õnnestus tema sõnad pahupidi pöörata.

Tsitaat on pärit ajast, mil Michael Gove oli mitte enam haridusminister, vaid justiitsminister. Viitamine tema ühele eelmisele ametikohale on vaid pealtnäha pisiasi, aga väga oluline nüanss selle ütluse võimendamisel: väike vale, et suur vale võimsamalt kõlaks.

Justiitsministrit küsitleti enne kurikuulsaks saanud referendumit Inglismaa lahkumise kohta Euroopa Liidust. Intervjueerija viitas sellele, et mitmete institutsioonide (nagu IFS, CBI, NHS ja TUC) liidrid ei jaganud ministri arvamust euroliidust lahkumise kohta.

Kui siis minister hakkas inglise põhjalikkuse ja delikaatsusega vastama, et «inimestel on tõsiselt villand ekspertidest, kes peidavad end saladuslike akronüümide taha ja väidavad, et teavad, mis on inimestele kõige parem, aga kes muud ei teegi kui ainult eksivad,» sai intervjueerija esimestest sõnadest šoki, segas eksalteeritult vahele ja jäi nagu grammofon kordama «Villand ekspertidest? Villand ekspertidest?....» Seda väidet tiražeeriti miljoneid kordi. Pea keegi ei viitsinud kuulata ministri lauset lõpuni ja väga paljusid õnnestus veenda, et minister nii rumalasti mõtleski.

Nii sai mõistlik selgitus pööratud mõttetuseks ainult selle pärast, et üks vestluspool ei pidanud vajalikuks teist ära kuulata.

Mõlemal kõnesoleval foorumil tuli palju kordi kõneks, et teadus saab ühiskonnale ja selle liidritele head nõu anda vaid siis, kui teadlased algul teise poole ära kuulavad.

Aga veel olulisem on, rõhutati mõlemal foorumil, et ei eksperdid ega teadlased ei tohiks iial otsustada, mis on teiste jaoks hea. Nende ülesanne on tuua lauale paljad faktid, ära seletada nende tähendus ja tagapõhi ning visandada stsenaariumid, mis tõenäoliselt juhtub mingit tüüpi otsuste puhul – ja siis jätta otsustamine nende hooleks, kel selleks mandaat.

Euroopa avatud teadusfoorum (European Science Open Forum, ESOF) on üks suuremaid Euroopa teaduspoliitika foorumeid, mida korraldatakse kord kahe aasta kohta. ESOF 2018 (Toulouse, 9. – 14. juuli 2018) programmikomitee esimees on akadeemik Andres Metspalu. Eestist osaleb foorumil ligi 30 delegaati. Foorumi viimasel päeval esineb personaalmeditsiini paneelis tervise- ja tööminister Riina Sikkut.

Akadeemik Andres Metspalu (vasakul) koos professor John Ionnidisega.

FOTO: Eesti Teaduste Akadeemia

Eesti teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaar:

Selle, et keegi pole perfektne, tegi vanemale põlvkonnale kristallselgeks praegu juba peaaegu unustatud film «Džässis ainult tüdrukud.» Eksivad nii eksperdid kui ka teadlased. Eriti kindlasti eksivad need, kes usaldavad oma sisetunnet. Nagu märkis Blaise Pascal ligi nelisada aastat tagasi, meie tunded (mille sekka käib ka sisetunne) muud ei teegi, kui petavad meid.

Mingis mõttes on kogu teaduse ajalugu üks suur paranduste ajalugu. Lihtsate tõdede taga on enamasti keerulised protsessid. Käegakatsutavad reeglid - nagu Newtoni seadused - saavad hoopis keerukama kuju siis, kui kiirused ja kaugused kasvavad. Aga väga harva juhtub, et midagi lausa pea peale pööratakse. Ikka on tegemist olemasoleva teadmise täpsustamisega ning vaid erakordsetel juhtudel senise arusaama ümberlükkamisega.

Nii eksperdid kui ka teadlased tuginevad oma soovitustes ja prognoosides teiste loodud teadmistele. Sageli esinevad teadlased ka eksperdi rollis. Siiski on olemas väike erinevus. Teadustöödes tohib tugineda vaid esmastele allikatele ehk teiste teadlaste töödes rangelt tõestatud faktidele, millele lisatakse oma töö tulemus. Seetõttu eristatakse teaduspublikatsioonides selliste faktide tõestus võimalikult täpselt nende interpreteeringutest. Ekspertarvamuse koostamisel kasutatakse üldjuhul ka teiseseid allikaid - mitmesuguseid ülevaateid, analüüse ja kokkuvõtteid. Seda lihtsalt seetõttu, et kõigi esmaallikatega pole enamasti füüsiliselt võimalik tutvuda. Teisestes allikates on aga üsna sageli peaaegu võimatu eristada rangelt tõestatud fakte näiteks analüüsi koostaja arvamusest.