Michelle Obama

FOTO: AFP / Scanpix

Mõne nädala eest kõnelesin demokraatliku partei üleriigilisel  kokkutulekul Denveris, miks ma arvan, et minu abikaasast saab erakordne president. See oli suurim kõne, mis ma olen eales pidanud. Kui olin lõpetanud, läksin koos tütardega lava taha. Nad pöördusid minu poole, erutusest hingetud.


«Emme,» ütles meie kümneaastane tütar Malia, «meil on sulle midagi väga tähtsat öelda. Meil on öömaja vaja!»



See lõi mind kogu selle ereda valguse ja aplausi keskel tummaks ning paiskas tagasi rolli, mida ma armastan: emarolli. Tolleks ööks hõivasid meie hotellitoa viisteist sädistavat tüdrukut – minu tütred, Joe Bideni lapselapsed ja nende sõbrad.



Baracki presidendiks valimise osutumise järel on mul au olla esimene leedi. Ma tegeleksin nüüdki päevast päeva teemaga, mis on mu südamele kõige lähemal: töötavate naiste ja perekondade, eriti aga sõjaväelaste perekondade abistamine.



Aga nagu meenutasid mulle Denveris tütred, on ka esimese leedina minu tähtsaim amet ikkagi emaamet. Meie tütred, seitsme- ja kümneaastane, on veel noored. Kui asume elama Washingtoni, on minu esmane kohus hoolitseda selle eest, et nad tunneksid end seal nagu kodus ja et neil oleks korralik lapsepõlv kõige selle juurde kuuluvaga: kodused tööd, laulukoorid, tants, jalgpall.



Meie tüdrukud on Baracki ja minu maailma keskpunkt. Nemad on ka põhjus, miks ta otsustas presidendiks kandideerida – et nende ja kõigi laste maailm oleks parem. Nii meile kui ka miljonitele ameeriklastele tähendavad valimised just seda: me peame tagama, et Ameerika oleks ka edaspidi maa, kus igaüks võib saavutada oma Jumalast antud potentsiaali.



Me oleme Barackiga läbi sõitnud kogu riigi ning kõnelnud inimestega nende elust ja unistustest. Nende jutt on puudutanud meie südant ja tugevdanud meie otsusekindlust. Tänu neile oleme veel kindlamad selles, et ehkki meil võib olla väga suuri erimeelsusi, on väga palju sellist, mis ühendab meid, ühendab kõiki ameeriklasi. Ent ajad on rasked.



Vanemad peavad varasemast rohkem tööd rabama, et suuta lapsi kasvatada, arveid tasuda, oma vanemaid aidata ja kuidagi aina kallineva elujärjega toime tulla. Hoolitsemine perekonna eest valmistab neile suurt rõõmu, kuid ots otsaga kokku tulla on üha raskem.



Oleme rääkinud emadega, kelle palgast jääb toidu hankimiseks väheks, aga kui nad võtavad teise töökoha, ei suuda nad enam kanda kulusid, mida toob kaasa vajadus usaldada laps kellegi teise hoolde. Enam kui 22 miljonit naist ei saa haiguspäevade eest tasu. Miljonid naised teevad meestega sama tööd, aga teenivad neist vähem.



Sõjaväelaste abikaasadel on veel raskem. Nende mehed või naised on kuude kaupa kodunt eemal, teenides meie riiki. Nii peavad nad korraga olema nii ema kui ka isa. Nad teevad tööd, kannavad hoolt sugulaste eest, teevad kodutöid ja üritavad kõike korras hoida – ning paluvad igal õhtul kogu südamest, et nende kallim naaseks tervelt koju. Need perekonnad ei palu valitsuselt abi oma probleemide lahendamiseks. Nad paluvad lihtsalt mõista, millises olukorras nad on, ning ootavad, et neid suudetaks tõeliselt abistada.



Esimese leedina jätkan ma suhtlemist töötavate naistega ja sõjaväelaste abikaasadega ning toon nende lood, tõelised Ameerika lood, Washingtoni, et inimesed, kes juhivad meie maad, teaksid, kuidas nende poliitika mõjutab nende valijate elu.



Ameerika perekondade igapäevane võitlus toimetuleku nimel ei ole Barackile uudiseks. Teda kasvatas üksikema, kes suutis end koolitada ja teha meelepärasel alal karjääri ning leidis kõige selle kõrvalt aega, et igal hommikul pojale midagi ette lugeda. Nii teab ta hästi, kui kangelaslikud võivad olla Ameerika lapsevanemad.



Sellepärast ongi ta pühendunud keskklassi taastamisele, 95 protsendi töötavate ameeriklaste maksude kärpimisele, naiste võrdse töötasu kehtestamisele ning vanemapuhkuse pikendamisele.



Ta teab ka seda, et kui meie sõjaväelased lähevad sõtta, lähevad nendega kaasa ka perekonnad. Ta pooldab kindlalt sõjaväelaste paika pandud ja ette teada kava alusel ümberpaigutamist ning paremaid tervise, sealhulgas vaimse tervise eest hoolitsemise tingimusi sõjaväljalt naasvatele meestele ja naistele.



Need teemad on ka minu südames. Ma tegutsen ka edaspidi selliste lahenduste leidmise nimel, et inimeste elu tõepoolest muutuks. Barack USA presidendina tähendab kindlust, et meie kodu täidavad arutlused selle üle, kuidas muuta paremaks meie riigi perekondade elujärge.



Ja kui meie tütred peaksid seda veel nõudma, anname ikka öömaja ka teistele.



© Tribune Media Services