Karin Dean: Hiina (ja Aasia) mõistmine pole lootusetu üritus

Karin Dean Foto: Erakogu

Hiinlased on ja ei ole eestlaste sarnased või neist erinevad. Sõltub sellest, kes mida ja mis eemärkidel võrdleb või otsib, kirjutab Tallinna Ülikooli EHI vanemteadur Karin Dean.
 

Mais-juunis kirjutati Eesti meedias Hiinast erinevatel teemadel üsna sageli. Kas annab see vähemalt meediatähelepanu osas õigema proportsiooni riigile maailmas omistatava tõusva suurvõimu staatuse kohta?

Hiina majanduse jõuline kasv ja osakaal maailmas on laialt teada fakt. Ent kahjuks pole sama suure hüppega kasvanud meie teadmised Hiinast. Eestlastel oleks vaja just (Eesti) riigi püsima jäämiseks hiinlasi paremini tundma õppida, väidab oma Postimehe arvamuslooski kosmopoliitne ajakirjanik Abdul Turay («Tõusev Hiina», PM 6.06). Ent ta ei anna selleks palju lootust, nimetades Hiinat tsivilisatsiooniks, ja väites, et hiinlasi mõista on väga raske ning Eestis pole selleks ka võimalusi.

Võimaluste juurde tuleksin tagasi hiljem, peatudes kõigepealt algatatud enneolematul, kuigi väikesel arutlusel teemal, kas hiinlased on erilised või hoopiski tegelikult samasugused inimesed kui eestlased. Sest Liivi Kedelauk Äripäevast leidis hiljuti pärast kahte kuud Pekingis, et hiinlased on «täiesti tavalised inimesed väikeste rahvuslike eripäradega», nagu ta E24 äriuudistes väidab. Oma valeks osutunud eelarvamused pani ta loetud raamatute süüks.

Kindlasti ei ole raamatud esimeseks allikaks, mis teatud kuvandite või eelarvamuste loomisel kaasa aitavad. Veelgi kiiremini jõuavad inimesteni tänapäeval interneti otsingumootorite pakutav informatsioon, turismireklaamid, kommertslikud giidi- või käsiraamatud (à la kuidas teha äri Hiinas), juhuslikud uudised või dokumentaalfilmid, sõprade-tuttavate või võõraste reisimuljed, -fotod ja -blogid.

Sellises materjalis orienteerumine on infopakkujate suure hulga ja erineva kvaliteedi tõttu eriti algajal Aasia-uurijal keeruline ja libe tee. Kui just ei kuma läbi teatud korduvad, piirkonnast lihtsustatud ettekujutusi loovad stereotüüpilised motiivid, siis võib ette sattuda kindlaid kitsaid eesmärke teenivat kirjandust.

Turism on palju teinud, et Aasia füüsilised ja kultuurilised maastikud vormida kergesti äratuntavateks ajatuteks klišeedeks, mis võimaldavad kiiresti ja mõjuvalt pakkuda vastavaid «müügiartikleid». Meedia pakub kaadreid eelkõige hetkel toimuvast ning uudisekünnise ületavad lood, mis on lühikesed, haaravad ja visuaalselt atraktiivsed või negatiivses mõttes šokeerivad, või siis paremal juhul erakordsed, ebatavalised ja kurioossed.

Ent mida on vaja teada, et Hiinat (Aasiat) mõista? Eestlaste Hiina-huvi ja mõistmise soov on paljuski praktiline-pragmaatiline: Hiina tohutus turus, rahvaarvus ja kasvavas majanduslik-poliitilises võimsuses nähakse nii võimalusi kui ka ohte. Enamik Aasia suunas vaatavaid Eesti ettevõtjaid – neid on Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja andmebaasis peaaegu 700 – näevad muidugi võimalusi.

Hiljuti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valitsuse Aasia programmi avaüritusel, kus tutvustati praegu koostatavat Aasia-strateegiat, tõi Aasia turul eduka ASi Liviko juhatuse esimees Janek Kalvi veenvalt välja põhjused, miks just Aasia. Jaapanis müüakse edukalt eestikeelse sildiga Viru Valget ning see on kõrgema hinnaklassi jook.

Ent Kalvi meenutas, kuidas jaapanlastega läbirääkimiste käigus «… kõik oligi õhtusöögil nii, nagu Tallinna Ülikooli õppejõud rääkis – kes võis esimesena lipsu ära võtta, kes klaasi tõsta jne…». Ta meenutas, kuidas, külm higi laubal, ei mäletanud ta hiljem, mida oli söönud ja joonud – aga sai edaspidi suure tehingu.

Ta ei ole ainus Eesti ettevõtja, kes on rõhutanud, et eestlase raskeim moment on viia end tasemele, et teda hakataks Aasias tõsiselt võtma. Sama probleemi tõstatas ka Aasiasse õppereise korraldava koolitusfirma Addenda tegevjuht Virve Roosimägi, kui teda koos kaubandus- ja tööstuskoja esindajaga intervjueerisime Eesti ettevõtjate tegevuse kaardistamiseks Aasia riikides.

Küllap teab ta enam kui keegi teine piinlikke olukordi, mille Eesti ärimehed on tekitanud kas ebasobiva riietuse, käitumise või muu etiketi rikkumisega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis koostamisel oleva ­Aasia programmi materjalist: «Eestlaste jaoks on Aasia riikidega seonduv üldjuhul huvipakkuv ja põnev, kuigi päris tõsikindlaid teadmisi sealsest kultuurist ja ühiskonnast on pigem vähevõitu. Teadlikkuse tõstmisega tuleb alustada algusest ning enamasti tähendab see Aasia-teemalist haridust Eestis.»

Laialt levinud kuvandite puhul pole problemaatiline mitte õige või vale esitus, vaid laiahaardeline reduktsionism, see, et ühiskondi ja kultuure kujutatakse ühe omaduse järgi, homogeniseeritakse ja külmutatakse ajaloos, on märkinud türklasest ühiskonnateadlane Arif Dirlik.

Eestlasele näitab Abdul Turay nüansirikkalt, kui suur, lai ja mitmepalgeline on Hiina. Ent kas hiinlased on siiski meie kaaslased planeedilt Maa, ning samade inimõigustega, või hoopiski teine tsivilisatsioon – see jäägu argumenteeritud mõttevahetuse teemaks asjahuviliste hulgas mõnel teisel korral. Oluline on see, et Aasia teemal haritud või pikaajaliste kogemustega inimesed suudavad ise pakutava info ja ideede virvarris orienteeruda ning enese jaoks selguseni jõuda.

Mis Eestis pakutavatesse võimalustesse puutub, siis nii Hiina kui teiste Aasia (ja Lähis-Ida) maade keeli, ühiskondi-kultuure ja ajalugu on Eestis võimalik õppida mitmes paigas, kuigi kõige kontsentreeritumana – ehk siis tasemeõppena nii bakalaureuse kui magistri tasemel – pakutakse seda Tallinna Ülikooli Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakonnas. Algavast sügisest hakatakse Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli vahelises koostöös pakkuma õppemoodulit nimetusega ­«Aasia ühiskonnad, majandus ja poliitika».

Hiina keelt ja kultuuri ning Hiina valitsuse poliitikaid aitab avada möödunud aasta sügisel avatud Konfutsiuse Instituut Tallinna Ülikooli juures. Keeleõppe võimalused on aga olemas suuremates linnades (keeltekoolides), ülikoolides ning juba gümnaasiumideski – Tallinna Järveotsa gümnaasiumis õpetatakse jaapani keelt, hiina keelt saab õppida Mustamäe ja Kuressaare gümnaasiumis. Kindlasti ei ole see nimekiri lõplik.

Väikese vihjena soovitaks siinkohal probleemi üldsegi mitte püstitada dilemmana: et kas hiinlased on eestlastega sarnased või mitte. See oleks esimene samm Hiina ja muu Aasia mõistmisel – lahti saada lääne mõtlemisviisile nii omasest must-valge, hea-halb, õige-vale, positiivne-negatiivne dihhotoomiast.

Hiinlased on ja ei ole eestlaste sarnased. Nad on ja ei ole erinevad. See kõik sõltub sellest, kes mida ja mis eesmärkidel võrdleb või otsib. Tavasid, käitumismalle, etiketti on võimalik õppida. Ühiskonna mõistmiseks tuleb teha suuremaid pingutusi, panustada aega, head tahet, olla uudishimulik ja aldis sellest kohapeal osa võtma. Üha laienev Aasia-suunaline haridus Eestis annab selleks suuna.