Mark Soosaar.

FOTO: Henn Soodla

Laulu- ja tantsupidu peab tulevikuski toimuma ühes paigas, kirjutab täna algavaks Pärnu filmifestivaliks valmistudes üritust telerist vaadanud filmimees Mark Soosaar.

«Mis sest palavusest ikka, kui siin on ühtne eesti meel!» pani laulupeo mõtte ühte lausesse ETV kaamera ette jäänud Pärna Raigo, põlvepikkune kihnu poiss, omal rongkäigus sammudes villane troi seljas. See telehetk oli kui väike veepisar, millest vaatab vastu 142-aastase laulupeotraditsiooni sisu.

Kui Jannsen ja Koidula tuhatkond lauljat-pillimeest esimest korda Tartusse kokku meelitasid ning ettenägelikult lausa mitu korda neil «Jumal keisrit kaitse sa!» laulda lasid, siis olid Saksa- ja Rootsimaal veel laulupeod elus. Aga ju see nii seatud on, et kultuuride puisniidul kõik liigid ei pea ajavikati liigniitmisele või hoopis niitmatajätmisele vastu ning elujanuliste taimede seemned otsivad uusi elupaiku.

Meie ihalus oma olemise-tegemise järele, ühine kolmele Läänemere idakalda rahvale, on pea poolteist sajandit olnud viljakaks mullaks mujalt tulnud seemnetele. Ja mitte üksnes tõestuseks endale, et oleme ilusad ja lõbusad. Eks ikka ka instrumendiks, mille ärakeelamine ühelgi võõrvõimul siiani pole õnnestunud ning mille sügavat sisu pole hümnide vahetamine suutnud väärata.

Mäletan 2002. aastat, mil käisid ettevalmistused nii kihnu kultuuriruumi kui ka kolme Balti riigi laulupidude esitamiseks UNESCO teada-tuntud pärimuskultuuride nimistusse. Olin ühes neist töörühmadest ja sestap küllaltki tihedas läbikäimises UNESCO peakorteriga Pariisis.

Pean täna tunnistama, et üldlaulupidu oli üsnagi kaugel nõutavatest kriteeriumidest: ülim unikaalsus, pärimuse suuline edasiandmine, puhtakujuline rahvalooming. Aga lätlaste lobitöö oli erakordselt tugev.

UNESCO pärimuskultuuride osakonna juhataja Noriko Aikawa oli üsna suures segaduses ning küsis nelja silma all minult, kas võib juhtuda, et kolme riigi ühistaotluse tagasilükkamise korral võib Lätis juhtuda krahh? Nimelt olevat kolm naispoliitikut – Läti president, kultuuriminister ja suursaadik Prantsusmaal – lubanud eitava otsuse puhul ametist tagasi astuda. Mida muud ma oskasin vastata kui et «Mine sa lätlasi tea!».
Miks mulle just täna see lugu meenus? Aga seepärast, et me peaaegu üldse ei tea, kuidas naabrite juures laulupeod toimuvad. Kas seal ka mõnd meie laulu lauldakse? Kas sadakond veel elus liivlast ka püünele lastakse?

Mul on piinlik tunnistada, aga lõunanaabrite laululoomingust tean vaid «Puhu tuul ja tõuka paati» ning sedagi vaid seetõttu, et tegemist on liivi päritolu looga. Üleaedsete, leedulaste repertuaarist aga ei meenu mitte miskit. Kui äkki saaks tulevikus ETV abil istuda Vilniuse laululava esisele murule ja täpselt samasuguse, Alar Kotli projekteeritud laulukaare kaksikõe ees koduselt tunda?

On kunste, mille puhul kui tahes meisterlik teleülekanne ei suuda enamat kui haleda koopia edastada. Eeskätt käib see teatrilavastuste kohta. Laulupeo kunstiline elamus võib aga hea telepildi ja stereoheli puhul olla mitu korda võimsam kohapeal nähtust. Istudes murul või laulukaare all valdab küll teadmine, et olen «siin ja praegu», aga innustunud suurplaanid lauljate silmadest, suudest, sõlmitud kätest, tantsunumbrite üldjoonised vaheldumisi rahvariidekirjade ja päikest täis nägudega – selline haarav pildisümfoonia pole ühest vaatepunktist lihtsalt võimalik.

Tantsupeo teleülekande ajal olin korraga nii tantsukeerises kui pealtvaatajana laululaval ning nautisin, kuidas laulukaare vari samm-sammult vasakult paremale pikenes. Kas aga nõlval istuv rahvas, kellele loojuv päike silma paistis ning eesistujate pead ette jäid, ülepea nägi meestest joonistunud elavat kaheksakanda – pea kõigi maailma rahvaste ühist õnnetähte, jäi mulle küsimuseks.

Eesti noore põlvkonna suurkogunemine tõestas, et laulu- ja tantsupidu peab toimumagi tulevikus ühes paigas. Aga et see võiks veel paremini õnnestuda, tuleb ala lauluväljakust kuni Pirita jõeni uutmoodi mõtestada, põhjalikult läbi planeerida ning ringi ehitada. On kuritegu see meie rahva salahiis kinnisvarahaidele maha parseldada.

Arvan, et piirkonnas on vaja leida ala, kuhu kujundada looduslik amfiteater tantsupeo tarvis. Ning varuda piisavad alad esinejate ja rahva kogunemiseks, hajumiseks, parkimiseks, temaatilisteks näitusteks jne. Seni kuni üks saks pealinnas toimetab kui isiklikus karjamõisas ning laseb lauluväljaku ja ajaloomuuseumi vahelise ala oma sõpradel umbselt täis ehitada (kahjuks koalitsioonierakondade vaikival nõusolekul), peame leppima poolikute lahendustega.

Kas ikka peame? Ja missuguses riigis me elame? Kas just seda ei küsinudki laulupeo avalaul, Siiri Sisaski viis Peeter Volkonski sõnadele «Mis maa see on, kas tõesti üksnes orjaks veel ainult kõlbab inimene siin...?».