Noorte laulu- ja tantsupidu on üheteistkümnendat korda kenasti ära peetud. Tantsud on tantsitud, laulud on kõlanud; emotsioonid rõkkavast naerust liigutuspisarateni kätte saadud.
Juhtkiri: kui kallis on meile laulu- ja tantsupidu?
4. juuli 2011, 13:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koorijuht ja laulupedagoog Ene Üleoja võttis rahvusringhäälingu otseülekandes tabavalt kokku, et peo näo kujundab repertuaar, olgu fassaad milline tahes. Kindlasti saavad asjatundjad nähtu-kuuldu muljete põhjal arutada, kas orkestrite ja roki jõuline esiletoomine laulupeo programmis võiks olla midagi sellist, mis jääb ja tuleviku (noorte)pidudel veelgi võimendub. Kuid aeg muutub ja, nagu helilooja Veljo Tormis Postimehe usutluses ütles, stampidest tuleb vaba olla, ning sellega on viimaste laulupidude korraldajad ka hästi toime saanud.
Pidudevahelisel ajal tuleks aga repertuaariküsimuste kõrval uuesti kõneks võtta ka teema, kui palju peaks maksma meie suurpeo pääse. Eelmise korraga võrreldes kerkisid eri tüüpi piletite hinnad noortepeol veerandi kuni poole võrra. Rääkimata ülikallitest piiratud istekohtadest.
Sest miks õieti on meie laulupidude traditsioon leidnud koha UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjas? Kui käsitleda laulupidu lihtsalt ühe festivalina arvukate suveürituste reas, poleks ju piletihind probleem. Kuid laulu- ja tantsupidu, nagu alati rõhutatakse, on rahva pidu, mille juured ulatuvad sügavale eestlaste hinge ja südamesse, meie kultuuri ja keelde. Ehk siis peamisse vundamenti, millele tänu me üldse olemas oleme.
Üldlaulu- ja tantsupeo pileti hind on niisiis pealtnäha triviaalne ja praktiline, ent tegelikult üsna tähtis sisuline küsimus. Nii tähtis, et eelmise kümnendi alul jõudis see koguni riigikogu valimiste debatti, kui toonane Res Publica sõnastas tasuta sissepääsu oma valimislubadusena. Koalitsioonikõnelustel ideele siiski toetust ei leitud, ehkki sõnades toetasid ettepanekut poliitikud teistestki erakondadest. Ka ilmnes toonases arutelus, et suurpidude korraldajad ise ei pooldanud päris tasuta sissepääsu.
Võimalik, et parim lahendus oleks leida sümboolne hind, mis katab mõnevõrra korralduskulu, kuid ei muutu koormavaks suurtele peredele.
Ühtlasi poleks enam põhjust kõnelda majanduslikust segregatsioonist. Mis seal salata, pisut nukker ja piinlikki on vaadata kontserdi kestel pilti tühjadest pinkidest võre taga, samal ajal kui mäenõlvad laulutaadi kõrval on pilgeni rahvast täis. Ja mõelda samas, et mõned pidid jääma raha pärast kohale tulemata. See pidu on meile piisavalt kallis, et olla igaühele kättesaadav.