Rein Veidemann: tuleviku jõgi

Rein Veidemann Foto: Pm

Kui ma nägin eile voogamas Tallinna südalinnas tuhandeid rõõsa näoga särasilmseid ja imekauneid Eesti lapsi ja noori, igaüks uhke oma kodukandi ja kooli, oma tantsurühma või laulukoori üle, siis ma mõistsin: siin kulgeb meie tuleviku jõgi, mille sängiks üks tänav ja sihiks ühtelaulmise ootel lauluväljaku ovaalne liud. Sest põlvkond, kes siin nüüd oma võimalik et enamuses esimestele ülevatele hetkedele vastu läks, on kõik ju läbinisti uus eestiaegne põlvkond.

Ja omakorda, kui ma jälgisin seda jõge, märkasin selles kümneid-sadu ojakesi. Kuis oleksin ilma rongkäiguta teada saanud, et kusagil laulab kammerkoor Head Ööd, Vend, poistekoor Lõoke või tüdrukute ansambel Piripiigad, või mängib Nissi Trollide orkester või Kuppari või tantsib-võimleb Rüht?  Iga niisuguse teravmeelse või naljaka nime taga on kutsumused ja kohustused, iganädalased kokkusaamised, lõputuna tunduvad harjutused, et siis, kui laulu- ja tantsupeo sarvehüüd rahvast taas kokku kutsub, oleks oma rõõmuga kogetud vaevast sündinud loomingut ette näidata.

Ja kui ma noorte jõest kantuna ka ise lauluväljakule jõudsin, aga mitte purukallitel toolidel, vaid Lasnamäe veerul istet võtsin, siis mõistsin, et kunagi president Lennart Meri poolt soovitud Eesti Nokia ongi seesama, kord noorte-, kord üldlaulupeona korduv rituaal, ainuomane üksnes meile ja lätlastele.

See rituaal ei tooda käegakatsutavat kasumit, ei tõsta SKPd, ei osale otseselt riigi majapidamises. Aga laulu- ja tantsupidude dividendid jagatakse asendamatute elamuste ja vaimu vääringus. See on meie olemasolu kõva valuuta. Laulupeod on Eesti põhiseaduse preambuli kõige ilmekam kehastus – Eesti riik, mille mõte on eesti kultuuris.

Ent ma ei väsi ka kordamast, et seda tsentripetaalset, kesktõmbejõudu, mida laulupeod endas kannavad, peab jätkuma ka argipäevahooltesse. Et kultuur oleks püsivalt meie ühine asi, olemise kese, mis ei küsi maailmavaateliste erisuste ja poliitiliste kuulumiste järele.

Nõnda ma mõtlesin seal Lasnamäe nõlval Ernesaksa läheduses istudes, mõtlesin sellele müstilisele sillale, mille ühislaul ehitab tänasest laulupidude algusaegadesse ja millega luuakse uus sillapea tundmatusse tulevikku.

Ja kui siis jõudis kätte hetk laulda «Põhjamaad» ja «Mu isamaa on minu arm», siis tundsin, et sellest tuleviku jõest on vahepeal saanud üks suur järv, mis «keeldub jäätumast», kui laenan siin Paul-Eerik Rummo ühe kaunima luuletuse värsirida, ja et see eestlaste järv ja nende maa kestab niikaua, kuni laululavale jõuavad ja tahavad tõusta nii noored, täisealised kui ka vanad.
Selles tuleviku jões aimasin nägevat igavikku.