Kallis riitus laulukaare all

Foto: A.Peegel

Tallinna lauluväljak pühitseb järjekordset püha riitust. Laste hääled kaiguvad laulukaare alt kaugele. Imikud emade-isade süles uinuvad erakordsete helide, eesti rahva salasõnade tuules. Nende kord aegade sõnumit lausuda tuleb ülejärgmisel noortepeol.

Noortepeod sündisid just mõttega, et sõnumikandjaid jaguks aastasadadeks. Sel korral siis üheteistkümnendat korda.

Peol on osalejaid vähemalt 450 000, vastas tantsupeo kunstiline juht Märt Agu küsimusele, kas tantsupeol on seitse ja pool tuhat või veel tuhat rohkem osalejat. Need on kõik õpetajad, emad-isad, tädid-onud, vanaemad-vanaisad, kes on olnud laste kõrval, et nad saaksid peole tulla, lisas Agu. Ajakirjanikud jäid seepeale mõttesse.

Muidugi – see peakski olema kogu rahva ühine pidu, ühine riitus. Aga miks siis meedia, soovides kajastada higipiisku, rakkus taldu, tundevärinaid, on nädal otsa pidanud võitlema, et lauluväljakule oma vahendaja-tööd tegema pääseda? Turvamehed seisid püha ürituse kaitsel nagu lõukoerad – vähe sellest, isegi staabirahvas pidi end neist jõuga läbi murdma. Nagu oleks Eestimaale saabunud kauge ja tähtis kuninganna.

Miks ei võiks me üksteise vastu sõbralikud ja vastutulelikud olla? Miks kohtleme üksteist kui potentsiaalseid kurikaelu? Miks ei võiks eesti rahva suur pidu jätta igaühesse erilise hoolimise tunde? Et oma pühapaika saabudes tunneksime, et oleme kõik oodatud kui kallid hõimlased. Et meie hulgalisi liikumisi saadaksid heatahtlikud abilised.

Suuri masse liigutada on pööraselt keeruline, selles ei kahtle keegi. Kaks suurt pidu ühele väljakule kokku tuua tundus paljudele ületamatu ülesandena. Aga kõike saab teha rõõmsas üksmeeles. Kus on kümned ja isegi sajad üliabivalmid vabatahtlikud, keda maailmas ringi rännates kohata võib veel suurematel pidudel? Miks me ei usalda üksteist, miks tahame kõike kontrollida?

Tuhanded mõtlevad neil päevil, miks peavad pääsmed pühale riitusele nii kallid olema, et Lõuna-Eesti pere, kelle laps laulab ja tantsib korraga, peab rahakoti põhja piiluma. Eurodes paistavad numbrid nii pisikesed – mis see seitse eurot siis ära ei ole. Aga see on ju üle saja krooni!

Kümned eurod, et Tallinna jõuda, kümned, et platsil korisevat kõhtu lohutada. Ja kui tahaks veel avamist, tantsupidu ja laulupidu näha – korruta kõik kahega. Parematest istekohtadest ja nende hindadest pole mõtet mõelda. Me ju ootame, et vähemalt kümnendik neist kodustest toetajatest laste suurt tööd vaatama tuleksid.

Pühapäeva õhtuks neelame pahameelepisara alla, heldime heledaid lastehääli kuulates ja isamaalistele lauludele või rokikoorile kaasa rõkates, ja unustame kibeda pilli. Ajalehtedes ilmuvad lood ülistavad ülevat hetke, raadiosse ja teleekraanile püütakse õnnelikud inimesed.

Kolme aasta pärast tuleb uus pidu. Paras aeg, et südamed avada ja tõesti tunda, et igaüks meist miljonist on osa pühast riitusest.