PM 13.07.1935

FOTO: dea.nlib.ee

Käesoleva aasta kevadel avastas Tartu ülikooli zooloogia mag. Joh. Lepiksaar Virumaal, Alutaguse põhjatus laanes kaljukotka pesitsemiskoha, mida Eesti Kultuurfilmi ülesandel möödunud nädalal käidi ka filmimas. Neil päevil leiti samas metsade rajoonis teine kaljukotka pesa.

Saadud andmeid kontrollima sõitis Tartust loodusteaduse üliõpilane Neeme Mikelsaar, kes tõi uurimisreisilt kaasa mitmesugust kotkaga ühenduses olevat materjali zooloogia-instituudile. Nagu teadis rääkida kohalik metsavaht, olevat see pesitsemiskoht vana ligi kümmekond aastat.

Üliõpilasel, kes ligi päev aega pesa ümbruses viibis, ei läinud korda näha vana kotkast. Lind nähtavasti märkas inimese lähedust ja ei näidanud end üldse. Pesas oli suur kotkapoeg, kes juba oli võimeline lendama.

Pesas ning puu all leidus rohkesti toidujätiseid. Huvitav on, et kotka saagiks oli langenud ka metskits. Pesa all leidus 2 ja pesas üks noore metskitse jalg. Pesa ümbrusest leitud luud võttis Mikelsaar kaasa. Kohapeal saadud andmed on väärtuslikuks lisaks mag. Lepiksaare aastaid kestnud uurimusele Alutaguse linnuriigist.

Eestis elutsevatest kotka liikidest on kaljukotkas üks majesteetsemaid ja haruldasemaid. Rohkem leidub merikotkaid, kelle pesitsemiskohti teatakse Pärnu- ja Läänemaal. Haruldane on madukotkas, keda võib näha rohkem läbilennul. Tihedamini esinevad suur ja väike konnakotkas. Vahel eksivad rändperioodil Eestisse ka raisakullid (raisakotkad).

13.07.1935