Silver Meikar: jalgrattur kui põlatud põgenik

Silver Meikar. Foto: Peeter Langovits

Üks uue liiklus­seaduse «jalgrattapügala» ­autoritest, Silver Meikar ­(Reformierakond) ­harutab pahameelt tekitanud sätte osadeks ja toob näiteid elust enesest.

Kui korraldada rahvahääletus uue liklusseaduse  ebapopulaarseima pügala leidmiseks, oleks võitjaks arvatavasti § 32 lõige 1 punkt 1, mis lubab teatavatel juhtumitel kaherattalised kõnniteele. Olles suures osas selle idee autor, pean vajalikuks seda veel kord põhjendada.

Kõigile eriliigilistele liiklejatele oleks kõige ohutum ja mugavam, kui neil oleks oma tee. Autod sõitku autoteel, jalakäijad kõndigu kõnniteel ja linnaratturid vändaku jalgrattateel. Nendes riikides, mille sarnased me olla tahame, see suures osas nii lahendatud ongi.

Soovist kuuluda Põhjamaade hulka oleme võtnud eeskujuks sealse regulatsiooni ning algatanud riiklikke keskkonnasõbraliku liikumise kampaaniaid, kuid seda tehes unustanud peamise.

Paragrahvidest ja propagandast on vähe abi, kui Eestis pole korralikku jalgrattateede võrgustikku.
Mõistan autojuhte, kes ei taha oma plekk-kastidega õblukestele kaherattalistele liiga teha, ning ka jalakäijaid, kelle jaoks seesama jalgrattur võib tunduda kõnniteel ohtlik. Jalgrattur on justkui põlatud põgenik, keda keegi oma riigis (ehk teel) näha ei taha, kuid kellel kodumaad (ehk rattateed) pole.

Seaduskuuleka, kuid oma elust hooliva kodaniku jaoks ei ole jäetud muud võimalust, kui kaherattaline sõber garaažinurka unustada. Ma ei ole siiani kohanud ühtegi ratturit, kes ohutuse tõttu ei oleks vahel kasutanud kõnniteed. Mitmed neist on ka trahvi saanud ja mõni seejärel rattakasutamisest loobunud.

Paraku ei moodusta jalgrattasõbrad kriitilist massi valijatest, et panna kohalikud omavalitsused kiirkorras rattateid rajama. Kuid turvalise ja mugava sõiduvõimaluseta ei saagi neid kunagi palju olema. Just seda nokk-kinni-ja-saba-lahti-olukorda soovisin oma muudatusettepanekutega lahendada.

Uue seaduse järgi ei tohi jalgrattur sõita kõnniteel, «välja arvatud /…/ alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud». Kuni 10-aastased lapsed võisid sõita kõnniteel ka endisi  liiklusreegleid järgides, ülejäänud erandid olid aasta tagasi riigikogus toimunud eelnõu arutelu kompromisstulemus.

Kindlasti ei ole tegemist millegi ennekuulmatuga, pigem on see seaduse viimine kooskõlla elus niikuinii toimuvaga. Harutan selle pika lohiseva pügala osadeks ja toon mõned näited elust enesest.

See, et lapsed võiksid sõita kõnniteel, ei tohiks erilist vastuseisu tekitada. Uue liiklusseaduse jalgratturite osa kritiseerides tõi Sven Kreek 29. juuni Postimehes näite, kus hoovist autoga välja sõites võib kõnniteel liiklevat jalgratturit mitte märgata, unustades seejuures ära, et lapsed võisid ka endise seaduse järgi kõnniteel sõita ja seega ei ole tegemist uue ohuga. Küll aga kirjutan kahe käega alla artikli põhisõnumile, et vastutus liiklusohutuse tagamisel lasub kõigil liiklejatel.

Ohutu jalgrattasõidu õpetamine oma võsukestele peab olema iga hooliva lapsevanema kohustus. Selleks et lapsevanem saaks seda kohustust täita, lubatakse alates tänasest täiesti seaduslikult kõnniteel sõita ka kuni kahel lapse saatjal. Julgen arvata, et iga keskkonnasõbralikku liiklusvahendit kasutav lapsevanem, kes viib pisipõnni lasteaeda, on seda niigi alati teinud. Pole ju terve mõistusega kooskõlas sundida 4-5-aastast algajat ratturit sõiduteele.

Ohutuse tõttu võib kõnniteel nüüd sõita ka väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur. Kümmekond kilo kaaluv põnn tagarattakohal viib jalgratta tasakaalust välja ning vähendab võimalust mõne segase rullnokast autojuhi eest kiirelt kõrvale põigata.

Põhjendatult kõige enam poleemikat on tekitanud jalgratturi lubamine kõnniteele, kui «sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud». Mida tähendab oluliselt raskendatud? Kas 40 cm läbimõõduga augud sõidutee paremas ääres on piisav põhjus? Aga 20 cm?

Ma ei tea, miks on nii paljudel eestimaalastel soov kõiki asju saksa täpsusega seaduste abil ära reguleerida ning mitte uskuda tervet mõistust ja eetikat. See, kas sõidutee olukord on piisavalt ohtlik, on sageli subjektiivne hinnang, aga eeldada, et kindlasti hakkavad ratturid seda ebakonkreetset regulatsiooni kurjasti ära kasutama, näitab usaldamatust kaaskodanike vastu.

Teisipäeval sõitsin perega Nõmmelt ratastel kultuurikilomeetrit kaema. 5-aaastane tütar väntas oma kaherattalist sõpra, aastane poeg istus minu ratta lastetoolis. Pole vist vaja mainida, et jalgratta- või kergliiklusteed on võimalik sellel trassil kasutada vaid jupiti. Seda enam, et nn jalgrattatee on enamasti sõidutee paremas ääres asuv tuhmuva valge värviga eraldatud kitsas lõik, mis ei ole just koht, kuhu väikelast ise sõitma lubaks.

Nii kulgeski meie tee osaliselt koos jalakäijatega ja ka jalakäija kiirusel. See, et kõnniteel liigeldes «gaasi» põhja ei vajutata ning ka teiste liiklejate ohutust silmas peetakse, peaks olema üldine moraalinorm. Pügalafännidele on see siiski ka uude liiklusseadusesse raiutud – jalakäijate läheduses tuleb sõita jalakäija tavakiirusel, mis on 3-7 km tunnis.

Kuid ka kõnniteel ettevaatlikult sõitmine ei pruugi jalakäijates vaimustust tekitada. Ei tohigi,  sest kahte ratast on raskem pidama saada kui kahte jalga ning kokkupõrge teeb haiget, küsimata, kes oli süüdi.

Ühe rattasõbraliku Euroopa riigi rattasõber väitis mulle, et eritasandiliste jalgrattateede ehitamise suurimateks eestkõnelejateks olid aastaid tagasi hoopis autojuhtide organisatsioonid. Nende liikmed tundsid igapäevatööd tehes pidevalt hirmu jalgratturitele haiget tegemise ees ning soovisid, et kaherattalistele loodaks võimalus ohutult omal teel liigelda.

Selle asemel et jalgratturites vaid probleemi näha, võiksid autojuhid ja jalakäijad hoopis liituda kampaaniaga euroopaliku jalgrattateede võrgustiku rajamiseks. Kahe aasta pärast on kohalike omavalitsuste volikogude valimised ning jalgrattateede ehitamine võiks olla üks peateemadest. Praegune keskkonnasõbralik põgenik võiks saada endale lõpuks kodumaa.