/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Kas panite hommikul koduuksest väljudes tähele, et kõik on teisiti? Viimase aja meediapilti jälgides pidanuks iga teie samm olema uus ja eriline. Sest kehtib ju tänasest kauaoodatud ja -kardetud uus liiklusseadus ning liiklejad oleme me nii või teisiti, ükskõik, kas sõitsime autoga tööle või kõndisime randa.
Suure tõenäosusega ei märganud meist keegi midagi erilist. Mõned autojuhid vahetasid suunda näitamata sõidurada, mõni ei tahtnud märgata sebra ääres seisvat jalakäijat, mõni jalakäija lidus punase tulega üle tänava. Ühesõnaga, tavapärane.
Uue liiklusseaduse ettevalmistamine riigikogus võttis ilmatu aja. Seaduse nüansside üle on kuni viimase päevani palju vaieldud ja piike murtud ning mõnel juhul, tundub, jääbki kompromiss leidmata. Hea õigusloome tava (vt Allar Jõksi artikkel 20. juuni Postimehes) vaatevinklist võib lõpptulemusele ette heita vahest teatavat ebaselgust. Eks praktika näita. Kuid ma ei jaga kriitikat, et uut seadust polnud üldse vaja.
Juhtusin kuulma mõttekäiku, kus teatud heldimusega meenutati Nõukogude aja õhukest eeskirja. Küsiksin siinkohal: miks mitte pöörduda tagasi aastasse 1908 esimeste Eestis kehtestatud liiklusreeglite juurde? Või üldse nende eelsesse aega?
Paberile pandud liiklusnormide põhieesmärk on läbi aegade olnud turvalisus. Tänapäeva virvarris ei kujuta keegi ette ohutut autosõitu ilma liiklusmärkide, fooride ja teekattemärgistuse abita. Uude seadusesse kirjutatud eri sõidukite lubatud kiiruste üle võib ju ironiseerida, ent mis teha, et omal ajal polnud elektrimopeede ega tasakaaluliikureid. Kui see kõik kirja panna, läheb tekst pikemaks ja paratamatult keerulisemaks.
Igas ajas on olnud häid liiklejaid – neid, kes teistega arvestavad – ning halbu – neid, kes näevad vaid iseennast. Oleme pikalt vaielnud, kes siis täpselt keda liikluses segab. Autojuht jalakäijat, mootorrattur autojuhti, jalgrattur mootorratturit, jalakäija jalgratturit... Neid vaidlusi ei lõpeta ükskõik kui detailne seadus. Olgu seadusepügalad millised tahes, olulisimaks jääb see, milline on inimene, liikleja, ise. Liiklus on nagu elu, kus paljugi määrab iseloom, kasvatus ja lastetuba.
Maal näeb ikka, kuidas jalgrattur auto lähenedes tee äärde seisma jääb. Ja autojuht vähendab temast möödudes kiirust. Ükski seadus otseselt nii käituma ei kohusta. Nagu ka vastutulijat (kaasliiklejat, kaaskodanikku) tervitama.
Kas olete märganud, et viimastel aastatel on hakanud autojuhid jalakäijaid ülekäigurajal rohkem tähele panema? Kultuur ei sünni käsu korras ja üleöö.