Teenekas koorijuht Raul Talmar usub, et eestlastel on laulu- ja tantsupeoliseks olemine lausa geenides. Siin on tema mõtisklus.
Raul Talmar: laulupidu on eesti rahva kokkusaamine
2. juuli 2011, 16:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minule on laulupidu eesti rahva kokkusaamine. Siin lauldes tunnen, et koos tekitatud harmoonias on sees palju suurem harmoonia, mida muidu justkui ei adugi. Et on võimalik resoneeruda kõiksusega. Ja see tunne on mul tihtilugu, kui taban end mõttelt: mis see on, mis teeb mõne akordi nii suureks?
Aga teebki paljude inimeste vägi ja tahtmine heliseda ühtmoodi. Tunnetada ennast kõiksuse osana.
Inimesed on vähemasti peo ajal kõik lahked. Üksteist abistavad. Ei tea, miks me seda teistel päevadel ei või teha? Aga noh, võib-olla pidu õpetab, et saab olla vahel ka hea.
Olen mõelnud, miks meile laulu- ja tantsupidu nii tähtis on. Sest meie rahvaarv on täpselt sobiv selleks, et üks pidu saab kogu rahva ühendada. Eestlastele on see olulisem kui mõnele suuremale rahvale. Julgen öelda, et see on meie jaoks püha riitus, kuna me kõik saame sellest osa.
Kõige olulisem hetk on minu jaoks alati, kui kõlab «Mu isamaa on minu arm». Mäletan üht sellist hetke 1969. aasta juubelilaulupeolt, kui esinesin lastekoori ridades, kui tulime lava seest lavale, kui väikese poisina sellest august välja astusin... See hetk ei unune kunagi.
Ja mõne dirigendi olek. Eriti hästi mäletan Tuudur Vettikut. Sellise nurgelise joone ja olemusega mees, aga temast tuli välja eriline jõud...
Mäletan toidusabasid. Laulupeo supi söömine on samamoodi kõiki inimesi ühendav tegevus nagu laulminegi. See supilaua taga kokkusaamine. Ja need toredad tädid, kes suppi jagasid... Mul kahjuks puudub kogemus olla majutatud mõnda kooli, et seda laulupeo melu seal elada. Aga kujutan ette, et selleski on eriline lisaväärtus. Ühtekuuluvustunne on nagu adrenaliin, mida tahad ikka ja jälle.
Olen ka nutnud. «Mu isamaa on minu arm» ajal. On teisigi lugusid, nagu Rene Eespere «Ärkamise aeg», ja mõned veel.
Mulle tundub, et inimesed, kes tulevad peole kuulajate ja vaatajatena, jäävad paraku millestki ilma. Sest kõige suurem pidu on lauljate ja tantsijate sees. Ometi ütleksin vaatajaile, et püüdke tulla mõttega, et tahate kuulata ja aru saada sellest, mida öeldakse.
See eeldab teatud määral keskendumist. Võileib käes, ei saa head lugu kuulata, kuulamist peaks võtma ka iseenda jaoks tõsiselt. Nii et paraku on mul publikust mõnes mõttes kahju, et nad ise kaare all või tantsupõrandal olla ei saa, aga teisalt – ega laulja või tantsija tühjale platsile saa esineda.
Soovingi, et kaks poolt saaks üheks: publik ja esinejad. Ainult siis tõuseb energiasammas väga kõrgele.
Minu meelest on laulu- ja tantsupidu hakanud vaikselt isegi eestlaste geneetilist koodi mõjutama, sest ka see inimene, kes tuleb esimest korda lauluväljakule, teab juba täpselt, kuidas ta peab käituma. Järelikult on see protsessi osa.