FOTO: Urmas Nemvalts

Täna algab XI noorte laulu- ja tantsupidu «Maa ja ilm»
 

Kuidas seletada laulupidu? Kõik katsed öelda seda, mida too pidu – tähenduslikem meie traditsioonidest – meie jaoks tähendab, jäävad õõnsaks ja juba öelduks või – eriti siis, kui räägib mõni poliitik või muu kõnelejast ametimees – eksivad pateetikavõssa.

Öelda, mis laulupidu ei ole, oleks mitu korda kergem.

Ja sama kehtib vist ka kodumaa kohta.

Täna algava laulu- ja tantsupeo avaloo, Siiri Sisaski – Peeter Volkonski «Mis maa see on?» mõte ei ole kodumaad otsesõnu ülistav, pigem ebatraditsiooniliselt kriitiline. Pateetika asemel sisaldab see nendingut, et kui halvasti asjad siin ka ei oleks – ja asjad on halvad, kuulake ainult –, on väga raske käega lüüa ja selg keerata.

Kuid maa ei ole – ja ka seda võib loos aimata – ainult poliitika, ei ole (vahel ebaõiglased) seadused, ei ole majanduskriis, ei ole töötus. Ei ole inimestevahelised suhted, kadedus, viha. Ei ole hirm töö ja kodu pärast. Ei ole valimisvõitlused ja uudised, mida lugenuna tahaks käsi pesema minna.

Need, kes ära lähevad, räägivad just sellest. Et see kõik on siin halvasti ja seal parem. Kuid asi on hoopis muus, maa on hoopis muu.

Ja laulupeoga on umbes samamoodi.

Laulupidu ei ole rahvuspoliitiline ettevõtmine ega kõnepidajate jutt selle tähtsusest – me ise teame ju niigi, välismaalasele aga ei seleta seda ka kõnega. Laulupidu ei ole sulg erakonna kuklas või linnuke sihtasutuse projektiaruandes. Ei ole turismi tähthetk, ei ole müügiartikkel. Ei ole eelarverida.

Ja eriti sellel aastal – laulupidu ei ole ületurvatud ja siinse inimese jaoks üleliia kallis sündmus (palju ikkagi peaks maksma inimeste endi pidu ja kas üldse?). Kui laulupeole minekuks raha ei ole (pere peale kokku nõutakse piletite eest üsna kopsakat summat), siis istume Lasnamäe nõlval või Kardioru pargis, sealpool tara, aga laulupidu on ikka laulupidu.

Kuid oleks vale öelda, et laulupidu ei ole meie ajalugu, kuigi ajaloost üksi selle seletamiseks ei piisa. Ilmselt oleks ka vale öelda, et laulupidu ei ole protest, väljaastumine – varem poliitilise võõra, nüüd ehk hoopis enda võõrandumise vastu.

Harjumusel oma meelsust ja vastumeelsust just laulupidude ajal avaldada on oma kujunemislugu, ja seda harjumust endalt niisama lihtsalt ei raputa.

Võib-olla selle pärast me nii harva tänavatele tulemegi, et meil on see kombeks kord iga paari aasta tagant?