N, 6.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Argo Ideon: taganege, asjad

Argo Ideon
Argo Ideon: taganege, asjad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: Toomas Huik

See on lihtsalt kohutav, kui palju üks inimene jõuab oma elamisse igasugust träni koguda. Selleks pole isegi vaja olla Pljuškin, tegelane Gogoli «Surnud hingedest», kes obsessiivselt kõike kollektsioneeris ja kokku kuhjas. Kaugel sellest – piisab, kui asjade hiiliva ja tasase pealetungi eest nii kümmekond aastat silm kinni pigistada.


Sest asjad on väga salakavalad ja jõuavad kohale justkui möödaminnes. Nad riputavad end kilekotis su käe otsa, nahistavad seljakotis ja hiilivad pappkarbis üle ukseläve. Mõned varitsevad sind postkastis ning eriti nutikad peidavad end sünnipäevakingipakis, et nii omandada äraviskamisvastane mimikri «sentimentaalne väärtus».

Esialgu näib see kõik justkui kasulik või huvitav. Träni ei olegi veel nii väga palju. Isegi karpe ei täi ära visata – järsku läheb hiljem vaja? Väiksemad õnnestub sahtlisse ära peita, suuremad kusagile riidekapi otsa sokutada. Aga aja jooksul saavad need hädapärased hoiukohad triiki täis.

Edasi on justkui lumelaviin. Asjad nõuavad tähelepanu, tahavad saada panipaikasid (mida ei ole), nad sunnivad hankima riiuleid ja peavad sealse ruumi pärast omavahel verist võitlust. Asjad matavad sind enda alla, ja et nendega kuidagi veel hakkama saada, tuleb juba isegi söögilaud neile loovutada. Järgmises faasis ladustavad nad end põrandale, sest mujale ei saa neid enam kuhjata.

Siis saabub äratundmise hetk. Kuidas need üldse siia said? Kas ma tõesti olen selle kõik kunagi ostnud? Mõelda, milline kokkuhoid, kui poleks seda kõike üldse soetanudki! Milleks oli vaja hankida mingit kell-raadiot, kui telefonis on suurepäraselt äratus olemas? Kelle tarvis on alles hoitud 2001. aastast pärit kaabel-tv arveid ja pangaväljavõtteid? Mingi osa tränist on lausa veetud suure vaevaga lennupagasis kusagilt välismaalt pärale – palju õnne ka sel puhul.

Jah, muidugi on ka täiesti vajalikke ja otstarbekaid asju. Materiaalses maailmas teisiti ei saa. Ent kui jõuab kohale, et 90 protsenti sest kõigest pole keegi kümme aastat näpuotsaga puutunud ja järelikult pole seda vaja, siis suurem vaev alles algab.

Kõik tuleb läbi sorteerida ja tõepoolest vajalik kõrvale panna (ülikoolidiplomi võiks ju siiski alles hoida?), isikuandmetega paberid hunti lasta ja vanduda, miks sai kunagi kolides üldse niipalju träni kaasa võetud. Sest küllalt leidub seal, mida seni pole vaja läinud. Laadisid autole, vedasid kohale, tassisid mitu korrust üles, lasid hulk aastaid seista ja nüüd läheb see ära prügisse. Väga loogiline tegevus...

Märksõnad
Tagasi üles