Ilmselt jahmub iga Eesti inimene, kui avastab, et asume Nigeeria ja Afganistaniga ühel tasemel. Aga just Nigeeriaga ühte gruppi on USA valitsuse rahvusvahelise inimkaubanduse aruanne Eesti paigutanud, sest riik ei tegele inimkaubanduse-vastase võitlusega piisavalt.
Raporti peamisi etteheiteid – inimkaubanduse kuriteokoosseisu puudumine karistusseadustikus – on vastust saamas, vastav seaduseelnõu on valmis. Ühe muudatusena ei vabasta kannatanu nõusolek enam kurjategijat vastutusest ja see on inimkaubanduse tõkestamisel väga oluline samm. Loodetavasti saab see eelnõu riigikogus asjaliku arutelu osaliseks ega takerdu naeruvääristavasse norimisse, mida menetluse käigus koges kunagi näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadus.
Kuid muutmist vajab ka Eesti inimeste suhtumine inimkaubandusse, sealhulgas prostitutsiooni. Avatud ühiskonna instituut on mitu aastat jälginud avalikkuse suhtumist keha müümisse. Neist aruannetest tuleb selgelt välja, et kuigi müüdid, mis prostitutsiooni ümbritsevad, on jäänud samaks, kasvab siiski nende inimeste hulk, kes ei pea «lõbumajandust» aktsepteeritavaks tegevusalaks. See suund on kiiduväärt, kuid nõuab toetavate kampaaniate läbiviimist. Ei piisa ainult naistele mõeldud hoiatustest «Sind müüakse nagu nukku», vaid ennetamist vajab ka nõudlus. Tuleb mõista, et üliharva on prostitutsioon «vaba» valik. Prostituut on alati ohver ja temalt teenuse ostmine on õnnetu inimese ärakasutamine.
See mõistmine ei tule iseenesest. Ühena vähestest riikidest maailmas on Rootsi määratlenud prostitutsiooni vägivallana ja seksteenuse ostmine on seal karistatav. Ent sellele sammule eelnes 20 aastat uurimis- ja selgitustööd. Soomes aga kukkusid püüdlused samalaadset seadust juurutada läbi. Ning kui isegi Soomes ei suudeta veel mõista, et kõike ei saa müüa, on selle selgitamine Eestis vähemalt sama raske.
Riikides, kus inimese väärikus ja tervis on väärtustatud, pole lubatud näiteks ühte oma kahest neerust maha müüa – kitsikuses teevad inimesed otsuseid, mille mõju nad oma edasisele elule ei pruugi aduda. Meelemürkide-vastases võitluses on iseenesestmõistetav, et ennetada tuleb mõlemat – nii pakkumist kui nõudlust. Inimkaubanduse puhul sellest kõigest veel aru ei saada.
Ent justiits- ja sotsiaalministri reageeringud USA raportile annavad lootust, et vähemalt otsustustasandil on mõistmine tulemas. Ja see võiks tulla enne, kui mõni välisriik meile jälle näpuga näitab.