E, 26.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sven Kreek: jalgrattaga tänaval – elu nagu filmis

Sven Kreek
Sven Kreek: jalgrattaga tänaval – elu nagu filmis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sven Kreek
Sven Kreek Foto: Erakogu

Seda, et autojuht peab oskama liikluses ohuolukordi ette näha, võetakse enesestmõistetavana. Liiklusõpetaja Sven Kreek tuletab meelde, et samasugune vastutus laieneb kõigile liiklejatele, kaasa arvatud jalgratturid.
 

Stseen 1: Argipäeva hommik, Tallinna kesklinnas on liiklus parasjagu tihe. Ühesuunalisel teel sõidab minu sõidurajal mulle vastu jalgratas. Annan tuledega ratturile märku, et kuule, sa oled justkui nagu vales kohas. Tütarlaps aga lehvitab lõbusalt ja pedaalib minust oma linnarattaga rahulikult mööda. Vaatan küljepeeglisse – ikka selsamal minu sõidurajal vastu üldist liiklusvoolu...

Stseen 2: Taas argipäev, pärastlõuna. Tallinnas Sõpruse puiesteel pole lõuna paiku just väga palju liiklejaid. Ristmikul peatab punane tuli minu suunavööndis liikluse. Aga mitte kõigile. Stoilise rahuga jätkab ristmiku ületamist jalgrattur. Seekord tal veab, ristuval teel on sel hetkel autoderivis «auk», mis lubab tal kordagi vasakule-paremale vaatamata oma kulgemist jätkata...

Stseen 3: Seekord nädalalõpp. Asulavälisel teel on liiklus suhteliselt hõre, kuna asub suurtest maanteedest eemal. Minu ees sõidab parempoolsel sõidutee serval kaks jalgratturit, vanust umbes 13–14 eluaastat. Sätin ennast parasjagu ratturitest möödasõidule, kui üks neist arvab paraja hetke olevat tagasipööret sooritada. Kõik toimub murdosa sekundi jooksul – vajutan meeleheitlikult pidurit, raban rooli vasakule, signaali enam anda ei jõua. Mingi ime läbi suudan vältida ratturile otsasõitu ja pääsen ise napilt autoga kraavi sõitmisest...

Stseen 4: Taas Tallinnas, sedapuhku reede õhtul äärelinnas. Tänavad on piirkonnas kitsad, nii on see olnud siin aegade algusest saadik ning seetõttu on liiklus siinmail suhteliselt rahulik. Kuid siiski... Jõuan ristmikuni, mille ees on ülekäigurada, ja seega tuleb mul teed anda teed ületavatele jalakäijatele.

Piirdeaed on suhteliselt kõrge ja tihe, sestap pole nähtavus suurem asi, aga niipalju on siiski näha, et jalakäijaid läheduses ei ole ning seega saan keskenduda ristuval peateel liiklevatele sõidukitele. Vahetult enne ülekäigurajale jõudmist «lendab» aga ülekäigurajale jalgrattur, risti minu auto eest läbi ja kadunud ta ongi. Ma ei jõudnud isegi pidurdada, muust rääkimata. Õnneks oli minu hoog peaaegu olematu ja ratturi kiirus piisavalt suur, et seekord kondid-plekid terveks jäid...

Ei, need ei ole stseenid mõnest karmikoelisest tõsielufilmist, kus kaskadöörid jalgratastel hullumeelseid trikke sooritavad. Need on hetked meie igapäevasest liiklusest. Siia juurde võiks ilmselt iga vähegi liikluses veetnu veel erinevaid lugusid juurde vesta. Miks sellised asjad meil ikkagi juhtuvad?

Üks, kuid kindlasti mitte ainus põhjus on see, et me seisame tegelikkuses silmitsi ühe ohtliku tõsiasjaga – jalgratturid, kes ise autoga ei sõida on tahes-tahtmata suuremas osas koolitamata. Nooruses läbitud jalgrattakursus või mõni hariv telesaade ei anna veel täit selgust, kuidas jalgrattaga liikluses toime tulla. Kes tahab, vaidleb vastu, kes tahab, saab sellise väite peale kurjaks.

Mina küsiks sel juhul – milline tarkus lubab ratturil liigelda nii, nagu ülal kirjeldatud stseenides? Ma olen absoluutselt nõus, et autojuht on kohustatud hoidma nõrgemalt kaitstud liiklejat. Aga mida teha siis, kui autojuhile ei anta selleks võimalust? Kuidas ma peaksin oma ülejäänud elu edasi elama, kui maanteel tagasi pööranud noor rattur oleks tol korral hukkunud?

Või – oleks ma teelt välja sõites päästnud küll ratturi, kuid seejuures oleks kas ise või keegi minu kaassõitjatest tõsiselt viga saanud või halvemal juhul ...? Nii et kõik ei ole päris must ja valge ning kogu vastutust autojuhtide peale panna on ka pisut kurjast. Või kuidas?

Aga räägime siis jalgratturitest meie liikluspildis veidi pikemalt. Ilma emotsioonideta. Kindlasti ei pretendeeri ma kogu tõe väljaselgitamisele, aga mõned mõtted siiski.

Statistika näitab, et 2010. aastal registreeriti 125 õnnetust, kus hukkus üheksa ja sai vigastada 120 inimest. 2009. aastal olid vastavad numbrid 157–7–153. Veidi laiemas ajalises mõõtmes toimus jalgratturitega aastatel 2000–2009 kokku 1960 liiklusõnnetust, kus hukkus 142 ja sai vigastada 1744 ratturit.

Tähelepanuväärne on see, et 2/3 õnnetusi toimub linnades, 3/4 hukkunuid aga leiab oma otsa asulavälistel teedel.

Mis seal salata, numbrid mõjuvad üsna rusuvalt. Lisaks kinnitab statistika aga veel ka seda, et veidi üle 2/3 juhtudel olid õnnetustes süüdi jalgratturid ise, neist omakorda ligi veerandil juhtudel oli tegemist alaealistega. Eriti probleemne seltskond mahub vanusevahemikku 14–34 eluaastat, seega tegemist noorte ja elurõõmsate inimestega, kes kahjuks mitte just alati sadulas vänta keerutades kõige muretumalt punktist A punkti B ei jõua.

Mis siis täpsemalt juhtub? 2005.–2009. aastani toimunud jalgrattaõnnetuste enam levinud tüübiks asulas on kokkupõrked ristmikul mootorsõidukitega, süüdi seejuures nii ratturid ise kui ka mootorsõidukijuhid.

Omaette probleemne koht on hoovist tänavale sõitmine, aga sellest pisut hiljem. Tagant otsasõit sõidutee servas sõitvale jalgrattale on kahjuks juba tavapäraseks kujunenud õnnetuse liik. Sagedasemaks on muutunud jalgratturite ettesõidud mootorsõidukitele ülekäigurajal. Asulavälisel teel juhtunud õnnetusi analüüsides selgub, et ligi 1/3 juhtudel sõidetakse tagantpoolt tulles otsa eessõitvale jalgratturile.

Üks üsna suure kaaluga õnnetuste liik on selline, kus sõiduteelt ära sõites ei anta pöördel teed sõidutee servas pärisuunas liikuvale jalgratturile. Teisisõnu – keeratakse oma sõiduk jalgratturile risti ette. Eriti kriitilised on olukorrad, kus eessõitvast sõidukist möödasõidul kohtub mootorsõiduk vastusõitva jalgrattaga.

Pole raske ette kujutada, mida selline olukord kaasa toob. Omaette teema on pime aeg ja jalgratta valgustus. Suurem osa pimedal ajal hukkunud rattureid on just seetõttu oma eluküünla kustutanud, et ei ole pidanud vajalikuks oma sõiduvahendit teistele liiklejatele nähtavaks teha.

Nüüd aga ülalpool mainitud hoovi-teemast veidi pikemalt. Eeloleval reedel jõustuv uus liiklusseadus lubab teatavasti jalgratturitel sõita ka kõnniteel. Mitte ainult lastel, vaid meil kõigil. Seda küll mööndusega, et juhul kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud.

Mida lugeda siinjuures «raskendatuks», on üsna keeruline defineerida ning seetõttu jääb ratturile piisavalt variante olukorra tõlgendamiseks, andes võimaluse sõitu kõnniteel jätkata.

Vaatame nüüd aga ühte olukorda näiteks Nõmme linnaosas Tallinnas. Ütleme, et see juhtub Suvila tänaval, kus ma sõidan oma autoga hoovist välja sõiduteele, mis iseenesest on üsna kitsas ning mida ääristavad kahelt poolt kitsad, napilt meetrilaiused kõnniteed. Piirdeaed ja hekk segavad vaadet ja enne kui ma rooli tagant midagi nägema hakkan, olen ma auto esiosaga blokeerinud ära kogu kõnnitee.

Vaatamata sellele, et ma liigun teokiirusel, käib ühtäkki kõva mats ja jalgrattur lendab üle minu kapoti, ratas ise jääb pidama auto esimese tiiva ääre taha... Kõik järgnev taandub tegelikult nüüd ainult ühele küsimusele – kes ja mida oleks saanud teha, et sellist õnnetust vältida? Mõlemal osapoolel on toimunust mõistagi oma nägemus, selgitused, põhjendused... Kindlasti ei saa siin lüüa palli ainult ühte väravasse, aga sellises olukorras tuleks rõhutada asjaolu, et rattur võib, aga ei pea sõitma kõnniteel.

Ja nähes avatud autoväravaid, peaks rattur arvestama võimalusega, et sealt sõidab välja auto, kellele tema liikumine kõnniteel jääb üsna suure tõenäosusega märkamata.

Üldlevinud seisukoht ja nõue on, et autojuht peab liikluses oskama ohtusid ette näha. Pikemalt argumenteerimatagi on see kõigile selge – tegemist on puhtal kujul ohutuse tagamise küsimusega.

Kuid tegelikult laieneb see nõue kõigi kohta – iga liikleja, sõltumata sellest, mil moel ta liikluses osaleb, peab endas välja arendama oskuse võimalikke ohtusid liikluses ette näha ja tegema kõik endast sõltuva, et kaasliiklejat mitte ohtu seada. Ole sa siis jalgsi, rattasadulas või autoroolis. Lihtne, kas pole? Aga millegipärast ometi nii keeruline.

Märksõnad
Tagasi üles