Eesti merendust kammitseb okupatsiooniaja taak
Juhtkiri: näoga mere poole?!
Merendusharidust andva Eesti Mereakadeemia ja selle struktuuri kuuluva merekooli erimeelsused viitavad taas kord tõdemusele: Eesti on küll mereäärne riik, kuid pole siiani õige mereriik. Ning asi võib minna veel halvemaks.
Meri on aastasadu tähistanud liikumist ja vabadust, suhtlemist ja kaubandust. Nõukogude ajal tähendas kõik merega seotu seetõttu eelkõige rangeid piiranguid – kuigivõrd pidi ju raudne eesriiegi paotuma, seejuures kontrolli säilitades. Kahe vabaduskümnendi jooksul pole me paraku suutnud 50 aastaga juurdunud malle murda. Piisab vaid kui vaadata, milline melu kihab suviti Soome, Taani ja Rootsi vetes ning kõrvutada seda Eestis avaneva pildiga.
Kukuraadio merendusteemalises raadiosaates «Meretund», ainsas omataolises Eesti meediapildis, soovitab saatejuht Hubert Veldermann meil olla näoga mere poole. Eesti kaarti vaadates oleks see ka kõigiti loogiline. Paraku pole meil merendus siiani teema, millel oleks selge poliitika – seda hoolimata sellest, et merendus moodustab Eesti majandusest ligikaudu viis protsenti ja annab töökohti kümnetele tuhandetele.
Selmet olla ühiskonnas laiapõhjaliselt mõistetav valdkond, ollakse kohati bürokraatlik, kohati nišistunud, mis on kaasa toonud väiklased fanaatikute sisetülid ja lobirühmade lükatud-tõmmatud otsused, sageli ka otsustamatuse. See omakorda loob tunde, mis kokkuvõttes peletab pigem merest eemale, mitte selle poole vaatama.
Kõnealuses merehariduse tülis ei tuleks peasüüdlaseks pidada haridus- ja teadusministeeriumi. Probleemi juured on sügavamal. Merendus (nagu ka näiteks riigile kuuluvad alused) on killustunud eri ministeeriumide vahel ning miski ei koonda ka merenduse eri osadega seotud organisatsioone. Riigikogus, kus kunagi oli meremeeste saadikuühendus, praegu seda enam pole.
See, kuidas koolitada Eesti meremehi-spetsialiste, on täpselt samasugune valdkonna sõlmküsimus nagu seegi, kuidas tuua rohkem laevu sinimustvalge lipu alla. Ehk toob vastuse kauaoodatud merenduspoliitika arengukava, mille tähtsust jaaninädalal üleilmsel meremeeste päeval jälle rõhutati.
Samas peitub riiklikes arengukavades ka sisemisi ohte. Eestis kõlab ikka ja jälle süüdistusi, et oleme oma valikutes olnud liiga liberaalsed. Merenduses on mikrotasandil seni pigem vabadusi piiratud, see aga on pärssinud merekultuuri ja valdkonna eneseregulatsiooni teket. Riik peaks aitama luua keskkonda, aga mitte tekitama uusi norme või koormisi. Vastasel korral tõukame rahva (ja riigi) merest kaugemale.