Iivi Masso

FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Iivi Masso tõdeb, et hariduse kahese rolli – hariduse kui millegi iseenesest väärtusliku ning teisalt kui karjääriks ettevalmistamise  – vahel on tõeline dilemma.

Hariduspoliitika üle käivas debatis on juba palju arutatud, keda koolitada, kelle kulul, kui palju ja mille jaoks. Tasuta haridus tekitab uusi küsimusi: kas see tähendab tasuliste kohtade kaotamist ja seega pakutava hariduse koguhulga vähendamist; kui ei, siis kust võetakse raha tasuta kohtade lisamiseks; millest tudengid õpingute ajal elavad ja kuidas suhtuda eraülikoolide tulevikku Eestis.

Põhjamaad on lahendanud tudengite toimetuleku probleemi õppetoetuste abil. See lisab kõrghariduse kättesaadavust, mille varjupooleks on saanud kõrghariduse inflatsioon ehk selle väärtuse kadu tööturul – ja vastavalt puudus kutseharidusega oskustöölistest.

Mujal, kus tudengid peavad kandma vähemalt osa oma õppimiskuludest ja õppeaegsetest elamiskuludest ise, aitavad vaesemaid, aga andekaid tudengeid tihti mitmesugused stipendiumifondid. Selliseid toetussüsteeme pole Eestis veel õieti välja kujunenud.

Arutlustes hariduse finantseerimise üle on märgata kiusatust näha kõrgkooliõpetust eelkõige ühiskondliku tellimustööna – investeerigem haridusse, mida tööturg vajab. See hoiak kulmineerub jutus kunstiakadeemia sulgemise kohta, nägemuses, et nii ebapraktilist ala võib soovija omandada välismaal.

Teine äärmus on arusaam, et kõrghariduse kättesaadavus on esmane inimõigus ehk igaüks, kes seda vähegi suudab, peab saama omandada oma lemmikeriala tasuta ja konkurentsi seatud piiranguteta.
Dilemma hariduse kui millegi iseenesest väärtusliku ning teisalt hariduse karjääriks ettevalmistava rolli vahel on tõeline. On kerge nõustuda rektor Alar Karise seisukohaga, et ülikooliharidust ei saa taandada lihtsalt praeguse tööturu vajaduse tellimuse täitjaks.

Veelgi enam, seda tellimust on väga raske ennustada. Soome 90ndate lama tõi riiki hulga töötuid insenere ja majandusanalüütikuid – need on erialad, mida üldiselt peetakse töö tagajana vägagi turvalisteks valikuteks.
2008 alanud masu ei suutnud ka parimad majandusgurud ette näha veel mõni kuu enne, kui kõik kokku hakkas varisema. Samas on tehnika areng loonud võimalusi, millest veel mõne aasta eest ei osatud mõeldagi. Ja mille õidepuhkemist on soodustanud mitte ainult inseneride, vaid ka kunstnike loovus.

Katse kohandada aastaid kestvat ülikooliharidust tööturu vajadustele on mõistetud maailma arengule lootusetult järele lohisema. Sestap on olulisem toetada alasid, mida soovitakse teadlikult siin arendada – sest haritud inimeste olemasolu teatud aladel mitte ainult ei täida tööturu nišše, vaid ka loob neid –, aga ka hea üldhariduse andmist ja iseseisva mõtte arendamist, et noored suudaksid ise muutuva maailmaga kohaneda.
Ja siiski on ka haritud inimeste «ületoodang» tõsine probleem. Kõva konkurents toob pettumust neile, kes oma lemmikala õppima ei pääse, kuid pettumus on palju suurem, kui aastaid hariduse omandamisele pühendanud inimene avastab diplomit käes hoides, et vaevaga omandatud teaduskraad pole ühiskonna ja tööandjate silmis väärt enam kui paber, millele diplom on trükitud.

Või kui kaugelt üle keskmise haridusega inimene tõdeb, et ta oma tööga üle keskmise palga kuidagi välja ei teeni. Või kui ta näeb, et tegelikus konkurentsis ei loe mitte haridus, vaid õiged sõbrad, kes õigel ajal, õiges kohas.

Siin pole määravaks mitte ainult õppekohtade arv – ja seega liiga lahkelt jagatud haridusest tingitud «ülearuste» haritlaste olemasolu –, vaid ka see, kuidas haridusse ühiskonnas üldse suhtutakse. Kui paljudel juhtudel peetakse tööturul haridusest olulisemaks sobivaid isikuomadusi või suhtlusvõrgustikke, siis on tõepoolest põhjust järele mõelda, kelle jaoks haridusse ikkagi investeeritakse ja kui vajalik see investeering ühiskonnale on.

Lääneliku vaba ühiskonna üheks tunnuseks on meritokraatia ehk inimese edukus sõltub rohkem ta oma võimekusest, haridustasemest ja tehtud töö tulemustest kui etteantud kohast klassi- või klannisüsteemis jt sotsiaalsetes hierarhiates. Meritokraatia töötab seda paremini, mida suurem osa töökohti kogu tööturul täidetakse avaliku konkursiga.

Ja ehkki teatud riiklike ametikohtade täitmine nõuab avalikku konkurentsi, töötavad erinevad ühiskonnad selles osas erinevalt – ja Eesti tööturul näib avalike konkursside osa olevat lausa hämmastavalt väike.
Ometi on võimalus leida parim võimalik inimene seda suurem, mida laiema ja avalikuma konkursi teel töötajat otsitakse. Näib, et just väikestes ühiskondades usuvad tööandjad teadvat kõiki arvestatavaid inimesi – mistõttu isikuomadused saavad paratamatult suurema, haridus aga väiksema kaalu.

Hariduse vähest väärtustamist on näha mujalgi. Kõnekaks näiteks sellest, kuidas Soome riik omaenda finantseeritud ülikooliharidusse suhtub, oli möödunud aastal avalikku arutelu äratanud intsident vähemuste õigusvahemehe valimisel. Kandideerijate üks minimaalne kvalifikatsiooninõue oli juura või ühiskonnateaduste alane magistrikraad, taotlejate hulgas oli oma kolmkümmend sobiva magistrikraadiga kandidaati – kuid õigusvahemeheks valiti keskharidusega poliitik.

Juhtum tuli avalikuks seoses (ametikoha eesmärki arvestades iroonilise) vähemuste diskrimineerimise süüdistusega, mille esitas üks kvalifitseeritud taotlejaist, kurdi rahvusest inimõigustejurist.

Kui riiklik tööandja nii selgelt mõista annab, et isegi formaalse nõudmise puhul pole haridusel tegelikult mingisugust kaalu, satubki haridusse tehtud investeeringute mõttekus kahtluse alla. Paraku pole selline põlgus hariduse vastu võõras ka Eesti tööturul.

Sestap tuleks abstraktne, loodusseadustega sarnaneva «tööturu vajaduse» küsimus ümber formuleerida. Jah, teatud aladel erialase hariduseta läbi ei saa – keskharidusega hambaarsti või tuumafüüsikut on raske sõbrakutsega tööle võtta.

Paljudel teistel aladel on aga kvalifikatsiooni määratlemine subjektiivsem ning siis polegi küsimus mitte umb­isikulise «tööturu» vajadustes, vaid konkreetsete inimeste ja institutsioonide valikutes ja eelistustes: kas haridust kui sellist hinnatakse või mitte.

Kui ei, siis võib tõepoolest vähendada drastiliselt sellise hariduse andmist, mis pole tööde tehniliseks sooritamiseks absoluutselt hädavajalik – ja loota sellele, et loovus ja tootlikkus selle otsuse all ei kannata. Vaid siis, kui me tõepoolest usume, et mitte ainult inseneride ja arstide, vaid mitmel tasemel juhtide, otsustajate, visionääride, ametnike ja spetsialistide töötulemus võidab midagi ülikoolis omandatud hariduspagasist, on põhjust edasi vaielda selle üle, kui palju ja millistel tingimustel investeeringuid haridusse jätkata.