Urve Eslas: kui Pavlov enam ei helista

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Küsimus, kuidas maailma enda jaoks mõistetavaks seletada, on üks mõtlemise ajaloo suurtest küsimustest. Ennustamise võimalikkus on selle oluline osa: küsimus, kuidas teha plaane mingi vähegi pikema aja peale, kui maailmas toimuv on arusaamatu ja ennustamatu, ei vaevanud üksnes Bulgakovi tegelasi (kui mäletate Bezdomnõi, Berliozi ja Wolandi kolmekõnet Patriarhi tiikide juures). Sama probleemi kujuline on ka see auk Tallinna kesklinnas, kus kunagi asus kunstiakadeemia maja.

Üks võimalus püüda maailmas toimuvat ennustada on teha seda nii, nagu tehakse füüsikaliste nähtuste puhul. Sellised ennustused annavad tuleviku suhtes enam-vähem kindlad vastused. Hume võis ju püüda tõestada vastupidist, aga päike tõuseb siiski igal hommikul.

Teine võimalus on ennustada nii, nagu ennustatakse ühiskonnas toimuvaid nähtusi. See viis, nagu kirjeldas Marju Lauristin AK lõppenud hooaja avaessees, ei anna ühte ja selget tulevikuennustust, vaid pigem mitu võimalikku arengumudelit.

Mis puudutab aga kultuuri ja hariduse rahastamist Eestis, siis seda on veel raskem ennustada. Suurasutuste juhid, kelle ülesanne on näha ette mitte aasta, vaid viis – kauem kui ministri ametisoleku aeg –, ei tea, kuidas käituda. Rahastamisotsuseid katab kohati nii paks udu, et selle all toimuv jääb kultuuriasutuste ja kõrgkoolide juhtidele – isegi neile, kes poliitikat seestpoolt näinud – arusaamatuks.

Kuna ennustada ei ole võimalik, on kultuuri- ja haridusasutuste juhid õppinud lööma kopa maasse – kas otseses või ülekantud tähenduses – enne, kui raha või isegi lootust selle saamiseks on. Alguses meeleheitest, hiljem juba õppinuna, et Pavlovi refleks töötab ka äraspidiselt: kui püüdlikult sülge eritada, helistatakse varsti kella, ja siis pole ka toit enam kaugel. Aaviksoo ei teinud muud, kui keeldus äraspidise Pavlovi kombel kella helistamast. Enne raha, siis kopp ja mitte vastupidi. Nõristagu kunstiakadeemia pealegi sülge – seekord raha ei tule.

Aaviksoole kui teadlasele ei ole sellise käitumise puhul midagi ette heita. Aaviksoo kui haridusminister peaks aga silmas pidama, et arvestatavad argumendid on mõlemal poolel, ja sarnaselt julgusmängule tähendaks oma positsioonidele jäämine laupkokkupõrget ja mõlema poole kaotust.

Mõõdetava ja ennustatava loodusteaduse ning kultuuri erinevuse liigne rõhutamine pole mitte üksnes asjatult konflikti õhutav, vaid ka vale. Sugugi mitte kõik füüsikud ei ole Paul Diracid (ja isegi tema õppis vanemas eas muusikat hindama). Loodusteaduste vastand pole mitte sotsiaalia/humanitaaria, vaid ennustamatus, mis halvab igasuguse planeerimise, nii reaal- kui humanitaarvallas. Kui juba võidelda, siis pigem sellega.