Madis Metsis: Bermuda kolmnurka uppunud püramiid

Kas kujutaksite ette, et kultuurisaade «Op!», tahtes rääkida idamaa luulest, kutsub Rein Raua asemel stuudiosse tema venna, superstaarisaate juhi Mihkli, ja langeb pooletunnisesse vestlusse tema tööst? Saatejuht, kellel sisimas on samuti väike hämming, miks produtsent teda luuleteemadel just selle mehe juurde saatis, püüab olukorda päästa, mainides vahele, et eks superstaarisaade ole populaarne ka Jaapanis ja isegi Surinamis ning seal otsuste tegemine on sama keerukas kui haikude tõlkimine.

Kas kujutaksite ette, et muusikasaadet «Mi» juhiks helilooja Timo Steineri asemel mõni päevauudiste reporter, kes muusikast teab vaid niipalju, et seda tuleb tema autoraadios «FM» nupu alt?
Või et «Välisilm» annab ühel heal esmaspäeval terve saateaja Iraagis jõuliselt tegutsenud eraturvafirma Blackwater Worldwide kätte, et ettevõte saaks meile piiramatult ja kontrollimatult selgitada oma kommertstegevuse sisu ja häid külgi?

Õnneks ei kujuta te seda ette. Ometi pakkus kõike sarnast, ja kahjuks veel enamatki, kevadhooajal ETV eetris jooksnud teadussaade «Püramiidi tipus».

Kuueteistkümne sügavalt küündimatu saate eest käis haridus- ja teadusministeerium oma sihtasutuse Archimedes kaudu sarja tootjale välja vanas rahas pea kolm miljonit krooni struktuurifondide raha, mille sihtotstarve oli avada rahvale Eesti tehnika- ja loodusteadlaste tegemisi ning näidata, kuidas teadus on seotud majanduse ja meie kõigi elukvaliteediga.

Selle euroraha tulekut oodati Eestis aastaid, sest nii haridus-, teadus- kui meediaringkondadesse oli pärast paarikümneaastast auku tekkinud inimesi, keda ühendas arusaam, et teadusliku maailmavaate ja teaduse populariseerimine on ühiskonnale vajalik, et tagada riigi ja selle majanduse jätkusuutlikkus pikas perspektiivis.

Kuidas siis kõik ikkagi viltu läks?

Ent alustagem algusest.

Meie omamaine teadusmõtte populariseerimine peatus seletatavatel ja seletamatutel põhjustel koos vabaduse saabumisega. Oma koolipoisipõlvest mäletan, niipalju kui mälu tagasi ulatub, et nii minu kui sõprade kodudes olid diivanilaual vähemalt Horisont ja Eesti Loodus. Lemmiksaateks raadios oli «Mnemoturniir», millele alati koos venna ja ema-isaga kaasa mängisime ja mida ka õue peal sageli poistega jätkasime.

Siis tulid meie meediapilti klatši-, seksi- ja naisteajakirjad ning vabaturu loogika marginaliseeris teadust seletavad väljaanded üsna kiiresti. Igapäevameediasse tungisid samal ajal nõiad, homöopaadid ja selgeltnägijad. Õigemini ei pidanudki nad tungima, sest meedia – mitte ainult meelelahutuslik – võttis nad avasüli vastu.

Peagi hakkasid ajalehed rääkima, et ülikoolides on popimad alad ärijuhtimine, juura ja haldusõpe. Inseneriks või keemikuks õppima võisid minna need, kes mujale ei mahtunud. Vaikselt hakkas Eestist kaduma tööstus. Selle asemele sirgus usk, et väikeriik võib ilma teha teenindusmaana. Vargamäe Andrese asemel sai tegija prototüübiks rehepapp.

Nüüd oleme jõudnud uuele ringile ja räägime taas teadmistepõhisest ühiskonnast ning sellest, kui tähtis on innovatsioon. Samas usub enamik meist sinisilmselt, et innovatsiooni võib käsu korras esile kutsuda ja tarvis ongi vaid jõulist juhikätt, et see majanduse tõmbevedur ülikoolidest välja väänata.

Põhjuste ja tagajärgede seosed teatavasti Eestis kedagi eriti ei huvita.

«Pean tunnistama, et koolipoisina polnud loodusteadused mu tugevaim külg. Kuid see pole takistanud mind mõistmast, kuivõrd oluline on arendada teadust, kui tahame, et meie riigi majandusel läheks hästi,» on avalikkusele tunnistanud Tony Blair. Kümne aasta jooksul, mil Blair Briti valitsust juhtis, kolmekordistati riigi teaduse finantseerimise eelarvet.

Lisaks teadlaskonnale suuremate võimaluste ja väljakutsete esitamisele astuti jõudsaid samme teaduse populariseerimise alal, sest Blairi valitsus mõistis, et võimekad teadlased, kes lõpptulemusena riigi ja kogu maailma majandust edasi viivad, ei kuku laest. Teadlased on jäämäe tipp. Selle nähtava osa all on alati teadust ja teaduslikku maailmavaadet väärtustav ja mõistev noorsugu ja rahvas.

Kolm aastat tagasi panid haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas tegutsev SA Archimedes ja Eesti Teaduste Akadeemia pead kokku, et hakata võitlema teadusmeedia arengu eest. Esimesel üle-eestilisel teadusmeedia konverentsil «Teadus – tumm või tummine?» (2008) sündis peaaegu ime: mitukümmend rektorit, akadeemikut, ministrit-kantslerit ning muud teadus- ja meediaringkondades tähtsat inimest allkirjastasid hea tahte protokolli, milles kinnitasid oma soovi teha koostööd, et teadusmeedia Eestis uuesti jalad alla saaks.

Pooleteise aastaga loodi Archimedese alla «TeaMe» programm, millele saadi ka euroraha – üle 50 miljoni krooni –, millest kohe pärast järgmist konverentsi «Bermuda kolmnurk» (2009) algasid teadusteemadega tegelevate ajakirjanike koolitused ja õppereisid.

Konverents, teades, et kohe-kohe on tulemas raha ka suure meediahanke jaoks, keskendus teemale, kuidas teha teadusajakirjandust nii, et sellest ka tõesti kasu oleks: et kulutatud raha ning teadlaste ja ajakirjanike vaimujõud ei kaoks publiku jaoks kui laevad ja lennukid Bermuda kolmnurgas.

Pool aastat hiljem kuulutati välja konkurss eraldi noortele ja üldpublikule mõeldud telesarjade tootmiseks, mis oleks ühtlasi ka raadio-, trüki- ja internetiajakirjandusse ulatuvad ristmeediatooted. Võitjatele lubati kolmeaastast lepingut Eesti mõistes küllaltki korraliku tootmisrahaga.

Selle konkursi viljadeks olid kevadhooajal ETV eetris näidatud sarjad «Rakett 69» ja «Püramiidi tipus».

Noortele mõeldud «Raketti» ma siinkohal ei puuduta. See on sari, mis vajaks veel tublisti arendamist ja professionaalset viimistlust, kuid millel on perspektiivi.

«Püramiidi tipus» osutus aga katastroofiks.

Konkursi võitjaks valis žürii olematu teadusmeedia-kogemusega osaühingu Testfilm. Guugeldamisel selgus, et Testfilmi seniseks suurimaks toodanguks oli riigireetur Simmist tehtud teletoode. Lisaks president Ilvese blogi pidamine. Aga et maailm on ju imeline, ootasin uut saatesarja suure põnevusega.

Pisut mõtteid tekitas küll väljareklaamitud saatetiimi koosseis: produtsendiks staažikas ETV lastenäidendite autor Ene-Maris Tali, toimetajana keegi tuttav nimi ETV poliitikasaadete lõputiitritest ja režissööriks keegi, kes veel hiljuti tegi «Ringvaadet». Reklaamiklipid ETV eetris andsid teada, et saatejuhiks on rahvusringhäälingu püstolreporter Neeme Raud New Yorgist. Esimeses saates pidi üles astuma hea kolleeg Mart Saarma Helsingi ülikoolist.

Saarma oli oma tavalises ebatavalises headuses ja püüdis kogu hingest seletada, mida ja miks ta uurib. Ta istus oma toolil ja näitas pastakaga arvutiekraanilt tuttavaid pilte. Seal ka kõik hea lõppes. Arusaamatuks jäi, miks Neeme Raud jutu vahele New Yorgi metroo treppide taustal ilmselgelt Mart Saarma vestluse skriptist pärit tekstijuppe deklameeris, omal silmad reetmas, et ta teemat tegelikult ei mõika. Segi läksid ka mõned faktid ja arvud. Kas see pole mitte kontseptsioonitus?

Teises saates järgnes totaalne fiasko. Saate tegijad ajasid vist midagi väga segi. Oli kuulda jah, et produtsent helistas paaniliselt läbi oma tuttavaid, et leida veel mõnd välismaal resideerivat teadlast. Ja keegi soovitas tõesti kuulsat Kanadas elavat Eesti soost biokeemikut ja geneetikut (Illimar) Altosaart. Saatetiimile jäi aga näppu hoopis arhitekt Tõnu Altosaar – ühed Kanada mehed kõik!

Nii sündiski saade, mille käigus saatejuht, isegi täpselt taipamata, kuidas arhitektuurist äkki teadus sai, mitu korda vahele hüüdis: pilvelõhkujad – see ongi nagu teadus! Tõnu Altosaar on kahtlemata väga väärikas arhitekt, selles ei kahtle keegi. Kuid eesmärk oli tutvustada teadust. Irooniline on, et telesaatena oli just see osa parim. Ju olid kõrged majad saatetegijaile mõistetavad. Vähemalt mõistetavamad kui võhiku jaoks mis tahes teadus. Kas see pole sügav ebaprofessionaalsus?

Kurioosumid jätkusid. Maailmakuulus Jaan Einasto muudkui rääkis, taustaks keerlemas graafilised taevatähed. Üks mu tuttav astrofüüsik tõdes, et kuulas huviga. Saate reiting aga langes. Publik tahtnuks teada, miks see Einasto siis nii kuulus on ja kuidas see maailm on kärjeline. Kuid toimetaja pani teadlase toolile ja arvas, et Einasto ise teebki saate. Küll tema saab siis ka hiljem teada, mida räägiti. Aga ei saanud ei toimetaja ega vaataja. Kas see pole mütsiga löömine?

Lisaks kahele arhitektile kohtasime sarjas ka humanitaar- ja sotsiaalteadlasi. Hanke eesmärgist, loodus- ja tehnikateadustest möödahiilimisest hoolimata jäid ka humanitaarteemad poolikuks. Rein Taagepera maailmakuulsat tegu politoloogias ei suudetudki ekraanil lahti seletada.

Kui teadlased otsa said, asus tiim täitma saateid müügimeestega. Osad, kus soleerisid oma tõdedega Eesti Energia ja kinomehed, oli reklaamikeelureegli ilmselge rikkumine rahvusringhäälingu ekraanil. Võiks arvata, et produtsent toppis selle eest taskusse korraliku varanduse. Tegelikult ma seda ei usu, sest paanika, mis hüplikest ja sihitutest saadetest läbi kumas, viitab pigem ahastavale armupalumisele: andestage meile, ärge vaadake neid saateid, sest me ei käi materjalist üle!

Saate tegijatele kaasa tunda pole siiski vaja. Väike internetiotsing teletehnika rendihindade kohta, korrutades saadetest välja paistva töö- ja ajakuluga, ei taha kuidagi anda kokku rohkem kui ehk kolmandiku hanke eelarvest. Isegi kui arvestame sisse Neeme Raua pendeldamise Ameerika vahet, kus ta ilmselgelt ise enda jäädvustamisega pisikaamera abil hakkama sai.

Kui kellelegi kaasa tunda, siis publikule, kes endiselt ei tea, millega tegelevad Eesti teadlased. Samuti teadlastele, kes ettevõtmises heauskselt kaasa lööma nõustusid, kuid vaataja ees pika ninaga jäid.
Miks üldse jõudis selline sari eetrisse? Miks valiti tegijad, kes teadust ei mõista? Miks nõustus ERR sarja näitama? Miks ei astunud keegi rahastaja poolelt, Archimedesest või haridus- ja teadusministeeriumist vahele? Miks vaatas teadusajakirjanike selts rahulikult pealt? Miks võtsid teadlased kiruda saateid vaid kuluaarides?

Kuid asi pole tegelikult selles. Asi on tegelikult selles, kuidas ikkagi juhtus nii, et paljude tarkade ja mõjukate inimeste aastatepikkuse töö ja vaimujõuga ettevalmistatud suur ja vajalik asi lõpuks nii armetu tulemuse sai.

Eks läbikukkumisi teleekraanil on ajalugu näinud ka varem. Las jookseb mööda külgi maha ja unustame ta. Aga häda on selles, et iga hädine teaduskäsitlus depopulariseerib teadust, andes rahvale signaali, et teadus on segane värk, mingi friikide pärusmaa, kuhu tavainimesel on parem nina mitte toppida. Või kui, siis selleks, et esimesel võimalusel tiivad tõsta ja parematele jahimaadele purjetada, et seal haljale oksale jõuda.
See viimane lähtekoht ehk oligi «Püramiidi» suurim kurioossus. Samal ajal kui president talente koju tagasi huikab, annab Eesti arengu toetamiseks toodetud «superprojekt» avalikkusele äraspidise sõnumi, et tippude koht on välismaal.

Kommentaarid

Madis Metsis: Bermuda kolmnurka uppunud püramiid

Märksõnad