Kui mind kevade esimesel päeval laulupeolugude ja -laulude võistlust välja kuulutama kutsuti, oli võistluse pealkiri «Ainult siin sünnivad meie lood» juba paika pandud – ise oleksin meelsasti esimese sõna välja jätnud, sest mullusel raamatuaastal mööda ilma ringi rännates kuulsin ja nägin, missuguse armastuse ja hoolega kõnelevad Eestimaast lastele emakeeleõpetajad Luksemburgi, Londoni, Pariisi ja Tampere eesti koolides.
Sealsete laste kirjatöödest võis lugeda, et enamjagu neist sooviksid pärast kooli lõpetamist kodumaale tagasi tulla – tahaksin väga loota, et need soovid ei muutu ja lähevad ka täide. Ajad on muutunud: vist kunagi varem pole olnud nii palju eesti peresid, kelle juured on Maarjamaa mullas, aga varred-õied kusagil kaugemal…
Et side juurte ja kodumullaga ei katkeks, tuleb sellest ikka ja jälle kõnelda – ka siinsamas Eestis, kus – olgem ausad – materiaalse edu kultus kipub teinekord kasvama nii võimukaks, et väikesed igapäised pere-, kooli- ja sõpruskonnasised rõõmud, mida numbrites ei saa väljendada, paistavad edu poole püüdlemise kõrval tühiste ja kaasajatutena. Aga mis lapsepõlv see on ilma rõõmudeta?!
Tegelikult oskavad lapsed värske ja terase pilguga näha head ja ilusat oma ümber märksa enam kui täiskasvanud. Võistlusele saabus ligi poolteistsada tööd üle kogu Eestimaa – siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku! Kõige usinamad kirjutajad olid 5.–9. klasside õpilased – neilt saabus poolsada lugu ja luuletust –, kuid ka algkoolilapsed olid tragid lugude loojad: nemad saatsid laulupeo sihtasutusele 47 võistlustööd. Gümnasistidel ja tudengitel oli ilmselt vastu kevadet muude töödega rohkem tegemist: esimestelt saabus kümme ja teistelt vaid seitse kirjutist.
Muidugi on eri vanuses kirjutajatel erinev sõnavara, stiil ja mõttearendus, kuid kokku annavad kõik need lood ja laulud omanäolise paeluva üldpildi, mis meenutab suures peres valminud uhket lapitekki, kus on kõrvuti väikesi palakesi pisipõlvepõlledest-püksikestest, tükikesi vanaema noorpõlvepluusidest, säravaid riidereste noorte peorõivastest ja sekka eredaid maavillaseid ribakesi rahvarõivaseelikutest.
Loodan väga, et saame nendest luuletustest ja lugudest ajakirja Hea Laps toimetusega kokku panna kena kogumiku. Kuna andekaid töid saabus väga palju, siis oli üpris võimatu eraldi esikohti välja tuua ning igas vanuserühmas leidis äramärkimist terve rida parimatest parimaid luuletusi ja lugusid.
Žürii hindas töid anonüümselt ning andmete avalikustamisel selgus, et õige mitu head õpetajat oli saatnud võistlusele kena valiku oma õpilaste lugudest ja lauludest. Suur tänu õpetajatele Külli Kreegile Suuremõisast, Helena Linnamäele Võrust ja Regina Urbile Tudulinnast, kes oskavad oma õpilasi juhendada nii, et iga nende töö on isikupärane ja huvitav!
Kõige pisemad pajatavad toredaid lugusid oma koduküladest ja -linnadest, oma peredest, lemmikloomadest ja -leludest. Mõned lapsemeelsed read toovad silme ette vahva pildi nii kodu- kui ka kooliperest: «Mõni õps teab minu isagi, / mäletab ta kisagi. / Mõni meenutab mu ema head / ning ka tema tarka pead.» Poisid puistavad aeg-ajalt ridade vahele slängigi: «Mu pere pole suur, / kuid see-eest on ta päris cool.»
Lapsed oskavad lugu pidada oma kodukoha loodusest: «Kui ma mäe otsa läen, sealt tervet Eestimaad ma näen,» luuletab üks laps, ning teine arvab: «Eestimaa on liiga ilus maa, et siit ära kolida.»
Kui keeruline täiskasvanutel väikestes külakohtades toime tulla ka poleks, lastele on ikkagi loodud olud, kus võib luuletada: «Minu kodu mulle kallis – tunnen end kui turvahällis.» Ja kodumaatunne algabki just kodutundest, kust mujalt!
Keskmises ja vanemas koolieas kirjutatakse lisaks loodusepiltidele ka kodukandi vaatamisväärsustest, ajaloost ja esivanemate elujuhtumistest. Tuntakse muret Eestimaa looduse pärast: «Rikkusi tuleb aga arukalt kasutada, sest muidu saavad nad ühel kenal päeval lihtsalt otsa ja me võime sõna «mets» leida ehk muistsete sõnade sõnaraamatust.»
Pajatatakse ka paneelmajades kasvava põlvkonna muredest-rõõmudest, jutustatakse vanaemast, kellel pea pool sajandit tagasi Eestisse tulles oli väga raske, kuid kes nüüd peab seda maad oma koduks ja kõneleb lapselastega selle maa keeles.
Need lood, mille lapsed on üles kirjutanud oma vanemate ja vanavanemate suust, teevad eriti suurt rõõmu: esiteks leiame neist tükikese elusast ajaloost ja teiseks annab see tunnistust põlvkondadevaheliste suhete säilimisest meie rutakal ajal, kus paljudes peredes tegeleb igaüks ainult oma asjadega ja parimal juhul kohtutakse õhtuti teleri ees, mistõttu teatakse välismaiste seebiooperite kangelastest enam kui oma lähedastest ja kodukandist… Lugusid on pajatanud lastele nii emad, isad kui ka vanaemad, ning jutule on saadud isegi ühe 91-aastase särava mäluga vanaisaga.
Teadagi huvitasid laulu- ja tantsupidude korraldajaid nii õpilaste kui ka nende vanemate muljed ja mälestused eelmistest laulupidudest, ning need lood pole sugugi ühe vitsaga löödud: kes pajatab esimesest koolinoorte laulupeost, kes eksirännakutest pealinnas, kes vihmasajus tantsimisest, kes oma kurbusest, et pidi piirduma publiku sekka jäämisega… Eks see olegi üks meie laulupidude iseärasustest, et kümneid tuhandeid ühendades on nad ikkagi igaühe jaoks omad ja erilised!
Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus korraldas tänavu kevadel kooliõpilastele ja tudengitele laulupeolugude võistluse. Postimees avaldab sellel võistlusel äramärgitud gümnasistide ja tudengite tööd. Noorema ja keskmise vanuserühma tööd avaldatakse juuli keskel ajakirjas Hea Laps.
Meie
Kätin Teder
Jõhvi gümnaasium, 10.a
Ainult siin sünnivad me lood:
Meie
Meie laululood
Ja meie armsad viisid.
Meie metsad, sood
Ja meie vanad värsid.
Meie emakeel
Ja meie rahvariided.
Meie eesti meel
Ja meie maad ja veed.
Meie rukkilill
Ja meie pääsulind.
Meie koduleib
Ja meie eesti pind.
Meie tantsupeod
Ja meie rõõmus meel.
Meie visadus
Ja meie eesti keel.
Rakvere Gümnaasiumi Segakoor
Ranel Abertha
Rakvere gümnaasium, 10.c
Mina olen laulnud Rakvere Gümnaasiumi Segakooris peaaegu kaks aastat ja laulan seal tenorit. Meie kooris on peaaegu nelikümmend gümnaasiumis õppivat poissi ja tüdrukut, kes on väga andekad. Koori hääled jagunevad tenoriks, bassiks, aldiks ja sopraniks. Me saame iga nädala esmaspäeval koos kooriga kokku ja laulame Maa ja Ilma laule, mis on väga ilusa viisi ja sõnadega. Meil on väga toredad ja rõõmsameelsed lauljad, kes laulavad südamest ja heast tundest, mis me koos lauldes saame.
Kooris koos laulmine tekitab minus hea meeleolu, kuna me laulame oma kodumaa lugusid, mis lähevad paljudele eestlastele hinge. Kui on tähtpäev ja koolis toimub sellel päeval aktus, laulame ka meie seal, sest meie koolis õppivatele õpilastele meeldib see.
Meie oleme juba oma kooriga ette laulnud, mis oli meie kõigi jaoks pingeline, sest kõik tahtsid, et meil läheks hästi. Me harjutasime enne ettelaulmist väga palju, käisime isegi paar korda Kundas, kus me laulsime koos Kunda kooriga, mis oli väga lõbus ja erakordne, kuna siis saime ka nende kooriga lähemalt tuttavaks ja saime teada, kuidas nemad laulavad.
Ettelaulmisi toimus kaks korda: esimene ettelaulmine oli paljude teiste kooridega koos, me harjutasime laulmist, et ette lauldes läheks meil kõigil väga hästi. Teine ettelaulmine toimus umbes kuu aja pärast. Me laulsime kaks laulu: esimene laul oli «Laulikutele» ja teine «Maa ja ilm». «Maa ja ilma» laul läks meil väga hästi, kuid teine laul nii hästi ei läinud, sest laulsime kogemata noot madalamalt, ma arvan, et see oli kõigil pingest.
Kahjuks ei laulnud me esimesse kategooriasse, vaid teise, nii õpetaja kui ka meie olime natuke pettunud, aga laulupeole me saime. Õpetaja Linda Gordejev, kes meid nende lugude juures palju õpetab ja meile tuge annab, on väga tore inimene, ta tahab alati, et igal esinemisel läheks meil väga hästi. Kui me koos laulame, teeb ta väga palju nalja ja kõigile muidugi meeldib see, kui õpetaja on tore.
Kahjuks on meil peaaegu pooled kooris olijad 12. klassi õpilased, mis tähendab seda, et järgmisel aastal on meid natuke vähem. Eks kõigil ole kahju, sest nad olid väga head lauljad ja alati aitasid neid, kellel kohe nii hästi välja ei tulnud. Kuid kindlasti tuleb uusi ja häid lauljaid meie koori juurde, kellega on lõbus laulda.
Minu arvates tuleks oma ilus hääl ära kasutada kas siis kooris lauldes või siis kuskil mujal, sest kui me lõpuks pääseme sinna ilusa laulukaare alla, on see tunne väga hea, sest mis oleks parem kui oma riigi elanikega koos laulda ja tunda, et see ongi meie kaunis Eesti ja eesti rahvas.
Lugu
Eliise Viilu
Rõngu keskkool, 10. klass
Mina olen elanud oma lühikese eluaja jooksul vaid ühes kultuuriliselt maalilises maakohas – Rõngu vallas Valgutas. Läbi aastate on külarahvas moodustanud ning enese seest esile tõstnud erinevas vanuses ja erineva taustaga tantsivaid ning laulvaid gruppe. Võib-olla just see hõng, et Rõngu vallas on sündinud ja lapsepõlve veetnud eesti üks kuulsaim dirigent, helilooja ja eesti esimese sümfooniaorkestri looja Aleksander Läte, ongi koduvalla rahva laulma innustanud.
Minu vallas tantsivad üheskoos nii vanem kui ka noorem generatsioon. Nõnda saavad just pidupäeviti kokku lapsed ja lapselapsed ning nende vanemad ja vanavanemad, et laulda meloodilisi kultuuripärandisse kuuluvaid laule. Rõngu vallast Valgutast on pärit selline kuulus luuletaja nagu Ernst Enno, kes on Eesti kultuurisalve rikastanud südant soojendavate lüüriliste salmidega.
Rõngus asub tagasihoidlik, kuid vallale siiski armas laululava. Kahtlemata on märkimisväärne ka Lossimägi, kus hästi säilinud varemed on romantikute lemmikpaigaks. Seda kõike kaunistab imeline mets koos jooksuradade ja seikluslike matkaradadega. Ei tohi unustada, et just Rõngu vallast Uderna külast on Eestis alguse saanud imeline tähtpäev – emadepäev. Olgu see imeline võlu siis just meie koduvalla UNESCO pärand!
Ainult siin sünnivad me lood
Kerli Rüütel
Tartu Raatuse gümnaasium, 11. klass
On tavaline soe suveõhtu. Vanaisa on kõik oma lapselapsed lõkke ümber kogunud ja alustab põnevate lugude rääkimist. Juba pisikesest põnnist peale on meile vanaisa lood meeldinud. Ta suudab ka kõige igavamaid jutte väga huvitavalt jutustada. Sellel õhtul otsustas ta meile rääkida mõisa lähedal asuvast tammepuust.
Tegemist on Ranna külas asuva Tuhandeaastase tammega. Puu on väga omapärane ja suur. Tema kõrguseks on 16 meetrit ja tüve rinnaümbermõõduks 480 cm. Tamm püüab pilku oma tüve veidra asendiga: ta asub maapinnaga peaaegu rööbiti. Me oleme temast ka varem erinevaid lugusid kuulnud, aga seekord rääkis vanaisa meile hoopis toredama loo.
Nimelt olla kunagi Ranna mõisast mööda sõitnud kuninganna, kelle imeilus tammepuust tõld veidike maad eemal oli katki läinud. Kahjuks ei olnud tõlda võimalik enam parandada ja lahke mõisarahvas pakkus kuningannale oma tõlda. Tänuks kingituse eest lõi kuninganna täpselt sinna kohta, kus õnnetus juhtus, maasse ühe pika paksema laua. See oli üks osa vanast tõllast ja pidi jääma mõisale mälestuseks.
Läks päris mitu aastat mööda, kuni ühel päeval hakkas sellest maasselöödud postist kasvama päris puu. Rahva seas käisid jutud, et see kuninganna oli üks salapärane daam ja kindlasti luges ta sellele lauale mingid võlusõnad peale. Tegemist polevat ka tavalise lauaga.
Iga aastaga kosus tamm jõudsalt. Ta oli puu nagu puu ikka, ainult ühe eripäraga. Tema tüvi oli seest õõnes. Rahvasuu rääkis, et sinna tüvesse mahtus 20 sõdurit. Vanaisa aga teadis pajatada, et kunagi sõitnud seesama kuninganna puust mööda ja pidanud tamme õõnsuses väikese teepeo.
Sõja käigus saanud aga puu kõvasti kannatada. Paar korda läinud ta isegi põlema. Tänaseks pole puust kahjuks väga palju alles. Kuid piisavalt selleks, et taibata, kui suur ja võimas ta oma algusaastatel oli. Lisaks on tammepuust sündinud sadu lugusid, millest igaühes on midagi sarnast, kuid samas on kõik lood erinevad. See näitab, et vana ja väärikas tammepuu on juba sajandeid olnud Ranna külarahvale väga oluline ja tähtis.
Ma ei saa kindel olla, et vanaisa jutt vastab tõele, aga tema on seal kandis juba väikesest poisist peale üles kasvanud. Kuna jutud käivad, et ka tema vanaisa oli hea jutuvestja ja juba tema teadis vanast tammest lugusid rääkida, siis võib uskuda, et see on nagu perekonna pärand, mida põlvkonnad üksteisele edasi annavad.
Ainult siin sünnivad lood: Karjatnurme
Maris Crandall
Tallinna Ülikool, 1. aasta magistrant, õpib eesti keele ja kirjanduse õpetajaks
Talv oli mõnikord eriti krõbe. Lumekoorik võis olla nii paks, et selle peal sai käia ja sellest võis isegi kujundeid välja lõigata. Seal, kus lund rohkem oli, kraapisin seda koos nooremate õdedega kooriku alt välja ja niiviisi saime madalad koopad. Roomasin neis nagu sõjamehed kaevikus. Mõnikord õhtul pimedas, kui taevas oli tähti täis, istusin üksinda lumehunnikusse ja vaatasin taevasse.
Tähed särasid. Istusin tasakesi lumekuhjas, mille kasuisa traktoriga lükanud oli, ja vaatasin metsa poole. Tagantpoolt valgustas taluõue suur lamp, mis puukuuri otsa oli kinnitatud. Nii tundsin end turvaliselt. Pimedas poleks ma seal küll istuda julgenud. Võib-olla oleks metsloomad ligi hakanud tulema, kes teab. Aga selles kuhjas oli hea mõnus tunne.
Tähed sirasid eredalt, vaatasin ja mõtlesin, kui palju neid kokku võiks olla, aga ma ei teadnud nii suurt numbrit. Metsaäär oli tume ja natuke kõhe, nagu hiiliksid valguse ja varju piiril mingid imepärased olendid. Kuulda polnud midagi, isegi tuul oli hilisel tunnil vakka. Ainult kuu seisis puude latvade kohal, nägu pisut naerul. Niisugust vaikust igatsen sageli, eriti nüüd, kui tee harva maakoju viib.
Meie talu ümber oli igal pool mets, maja taga oli tiik ja vana seaaed. Sigu seal enam ei olnud, sest loomad müüdi ammu maha. Ema ütles alati, et nüüdsel ajal ei saa enam loomi pidada, see olevat liiga kallis. Muidu oli meil terve lambakari, pullid, lehmad, sead ja kanad. Meil oli ka koer, kes vahet pidamata klähvis, nagu oleks tema elu kaalul.
Kui esimest korda tallu tulime, jooksime ühe laudaukse juurest teise juurde ja kuulatasime, mis loomad nende taga võivad olla. Ühe ukse tagant tuli vaid sahinat, teise tagant sügavat mõminat, aga ainsana oskasime ära arvata, kus elavad kanad. Kanad lasti suviti välja tiigi äärde, kus nad ringi siblisid ja salaja igale poole munesid.
Laste töö oli munad pärast üles otsida ning mõnikord võisime neid ämbrite viisi seaaia alt välja kraapida. Kahjuks oli osa neist alati mädanema läinud. Eriti kurvaks tegi meid asjaolu, et neid ei tohtinud puruks loopida.
Elu oli iga päev seiklus, mis suviti algas kohe pärast seda, kui külm kaste õuelt päikesesse auras. Trepil kolmekesi kükitades sõime mõnikord õdedega kama ja jälgisime, kuidas maja vari lähemale liigub ja meisse kaob. Varjud liikusid ka suviti nagu imepärased olevused.
Taluõuel kasvas hiigelsuur saarepuu, mil lehed alles siis külge tulid, kui kõik ülejäänud puud maja ümber metsas täies lehes sahistasid. Sügisel viskas ta esimesena lehed küljest, justkui oleks talvega jube kiire. Puu küljes oli alati mõni kiik, kas nöörist või ketist, autokumm või puuplaat istumiseks. See puu oli nagu hea suur sõber, kelle käe küljes rippumine ohtralt rõõmu tõi. Puu on praegugi alles ja valvab vananevate hoonete üle.
Kurbadel hetkedel oli alati mõni puu või kivi, mille juurest rahu ja lootust leida. Helgetel hetkedel oli taluümbrus võlumaa, kus võis kohata kõiksugu müstilisi olendeid, ehitada võimatut ja luua kujuteldamatut. See oli ja on rahu paik, kuhu tahan alati tagasi minna jõudu nõudma.
Juba kevade lõhn ja esimeste tagasi tulnud lindude laul aitavad kosuda. Lumevaikus ja kruusa krabin, tuule huiked viljapõllul ja rukkirääkude saagimine on midagi, mida linn ei kingi. Maakodu helid ja lõhnad jäävad alatiseks hinge. Maal on mu pühamu.