Juhtkiri: et pühad tooksid rõõmu, mitte kurbust

Foto: Urmas Nemvalts

Populaarset rahvalikku laulu parafraseerides: jaanipäeval põlvini on meri. Teisisõnu, ülemeelikus peotujus kiputakse ettevaatust unustama.

Ehkki tänases lehes avaldatud statistika näitab, et jaanipäevad- võidupühad ei pruugi tingimata olla kõige õnnetuste ja liiklusavariide rohkemad päevad aastas, on nad siiski pea eranditult meile kõigile pikad pühad, mille juurde kuuluvad peod.

Viimased, paraku, on seotud alkoholi (liig)tarvitamisega ning see omakorda tähendab riskitegurit. Eelseisva topeltpika nädalavahetuse eel küsivad küllap paljud meist: kuidas siis ikkagi ohjeldada (noori) uljaspäid, meile hindamatult väärtuslikke elusid? Politsei on tänavugi lubanud olla suuremate jaanitulede teedel valves ja sellest ka avalikult teada anda.

Mõistetav ja õige – ennetustöö on vaat et kõige olulisem. Kuid korrakaitsjaid ei jagu igasse maanurka ja lõpuks pole Eesti ju mingi politseiriik, kus kodaniku iga sammu peaks passima mundrikandja. Ei, Eesti on kodanike riik, kus põhiseaduse järgi kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Meie ise. Igasuguse riigivõimu esmaseks õiguslikuks aluseks on rahva tahe (ehkki seejuures toetutakse seadusandlikule, täidesaatvale ja kohtuvõimule).

Ja meie tahe võiks antud juhul väljenduda vastutuses, mida igaüks meist peaks tajuma kodanikuühiskonna mõttes – püüdes kaitsta keti nõrgimat lüli. Olgu selleks siis lapsed või kaaskodanikud, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda pidutsedes piiri pidada. Kui inimene ise ei suuda end takistada tegemast rumalusi, mida suure tõenäosusega tuleb hiljem kibedalt kahetseda (halvimal juhul pole see enam võimalik), siis meie sealsamas kõrval seistes ometi suudame.

Ärgem siis laskem niisugustel asjadel sündida! Kodanikualgatuse korras on tehtud ka kampaaniaid nagu «Selge grupijuht», mida Kuku raadio eestvõttel viiakse tänavu läbi juba viieteistkümnendat korda. Kuid kõige tähtsam oleks, et tähelepanelikkust ja vastutustunnet jaguks kogu aastaks, mitte ainult suvepidude ajaks. Ja siinkohal tuleb koht, kus mõelda.

Näiteks alkoholijoobes autorooli istumise puhul ei ole ju küsimus vahele jäämises, vaid sellise teguviisi põhimõttelises hukkamõistus. Peaksime avalikult arutama, kuidas õnnestuks istutada see inimestesse nii, et esimese hooga ei mõeldaks «ah, ei juhtu midagi», vaid otsitaks siiski võimalust seda mitte teha. Kui see on meie kui rahva tahe, siis suudame selle ka ellu viia.