Ingvar Pärnamäe: võidusammas nagu riik

Vabadussõja võidusammas Foto: Toomas Huik

Kaks aastat tagasi, 2009. aasta 22. juuni õhtul avati Tallinnas suure pidulikkusega palju vaidlusi ja otsest vastuseisugi tekitanud Vabadussõja võidusammas. See oli ühe väga pika teekonna lõpp või peaaegu lõpp. Üleriigilise, keskse samba rajamise kava oli üles kerkinud juba 1920. aastatel, kuid alati millegi taha pidama jäänud.
 

Õnneks leidus energilisi ja arukaid inimesi, kes mõistsid, et ei ole mõtet pirtsaka preilina vanatüdrukuks jääda, vaid et sammas tuleb rajada selle kavandi alusel, mille osas on võimalik leida mingisugunegi konsensus. Hoolimata kahetsusväärsest tõsiasjast, et kavandi väljavalimise järel kired ei vaibunud, vaid hoopis leekima lahvatasid, löödi 2008. aasta juulis kopp maasse.

Nn sambasaaga jätkus mõne halvasti kinnitatud detaili ja kõlbmatuks osutunud valgustussüsteemi väljavahetamisega, mis kõik võttis aega ja muidugi ka raha ning pani proovile rahva kannatuse. Kuid olles oma võidusammast 90 aastat oodanud, ootasime ära ka need paar lisa-aastat, mida võiks võrrelda lisaminutitega 90-minutilise jalgpallimatši lõpus. Alati kõlab viimaks lõpuvile.

Esimene ja tähtsaim tulemus on see, et meil on nüüd Vabadussõja võidusammas. Imposantne, huvipakkuv, ebatavaline. Sammas sümboliseerib edukalt ka praegust Eesti riiki – sisult konservatiivne ja alalhoidlik, vormilt tipptehnoloogiline ja uuenduslik. Ning see kõrgub meie riigi pealinna keskväljakul, mitte kuskil linna taga, tootmishoonete ja supermarketite seltsis. Asukoht pole kõrvalise tähtsusega küsimus.

Jah, alati on neid, kellele võidusammas ei meeldi. Osale seetõttu, et neile ei meeldi Eesti vabadus. Neid ei ole järelikult võimalik rahuldada ükskõik kui kunstipärase sambaga – neid rahuldaks vaid samba puudumine. Teistele meeldib vabadus küll ja nad oleksid nõus ka võidusambaga – aga mitte sellisega. Sellest on kahju, aga parata ei ole midagi – maitse üle võibki vaidlema jääda. Eelmisel iseseisvusajal ei meeldinud paljudele peaaegu ükski kohalik Vabadussõja ausammas, sest kõik need olid võrdlemisi traditsioonilised, väheoriginaalsed.

Võidusammas ei ole lihtne graniittahukas. Kilomeetrite kaupa juhtmeid ja kaableid, kümnete tuhandete kaupa lampe ning tonnide kaupa betooni ja klaasi teeb meie sambast unikaalse ja keeruka rajatise. Erilised vaiklamineeritud klaaspaneelid, reguleeritav LED-valgustussüsteem, kliima- ja tehniliste süsteemide andurid, ventilatsioon, piksemaandus, UPS-varutoide, distantsilt monitooritav ja juhitav, lindude maandumiskaitse jne – sellise lisavarustusega monumenti pole ilmselt kusagil maailmas.

Samba keerukust arvestades pole kellelegi üllatus, et tegemist on kuluka projektiga. Nüüd, pärast samba lõplikku valmimist, saab öelda lõpliku hinna, milleks kujunes 8,5 miljonit eurot. Seda on mõnevõrra rohkem, kui algul planeeriti, kuid eksperimente tehes ei ole võimalik sendi täpsusega eelarvestamist teha. Samal põhjusel ei ole võimalik anda ühest hinnangut samba erinevate osade kestlikkuse kohta. Sammas vajab ka edaspidi hoolt ja seisundi pidevat jälgimist. Arvestada tuleb sedagi, et selle raha eest ei valminud mitte ainult sammas ise, vaid kujundati ja korrastati ka kogu ümbrus. Üks pealinna väljaku servas asunud tähelepandamatu murunõlv sai endale genius loci – mõtte ja tähenduse ning eripärase kohavaimu.

Eelnevaga seostub ka küsimus, miks samba rajamise korraldamine anti kaitseministeeriumi kätte. Organisatsioon, mis seisab hea kasarmute ja relvadepoode ehitamise eest, pidi hakkama järsku korraldama mälestussamba ehitamist. Tegemist oli valitsuse otsusega, mida autoril pole kohane kommenteerida. Küll aga võin kinnitada, et andsime endast parima ja nüüdseks võib tulemusega ehituslikust vaatepunktist igati rahule jääda.

Jääsarnast ja klaasist monumenti rajades oli samba autorite sümbolism taotluslik – nii nagu Vabadussõja võidusammas on esmapilgul habras ja kaitset vajav, nii on seda ka Eesti kõrge hinnaga kättevõidetud vabadus. Samuti võib midagi sarnast väita monumendi rajamise protsessi ja Eesti riigi arenguloo kohta – mõlemad teekonnad on olnud keerulised, täis raskusi ja ka valearvestusi –, kuid kokkuvõtteks on tulemus siiski selline, mille üle võib lõpuks uhkust ja rahulolu tunda.