Heelia Sillamaa

FOTO: Kristi Tüvi

Ei leidu vist kedagi, kes poleks kursis kängurute maal seiklevate noorte eestlaste käitumismustritega. Esimese troopilise kose alla jõudes avastavad nad enda jaoks ootamatult filosoofia ja vallutavad seejärel oma tsitaatidega vabadusest kogu Facebooki.

Paari kuu või aasta pärast vahetuvad aga piltidel idüllilised rannaliivad lörtsisaju vastu Tallinna Lennujaama ees, mida saadab emotsioonidest nõretav jutt sellest, kuidas Eestist tuleb ära käia mõistmaks, kui hea elu siin tegelikult on.

Viimase eurobaromeetri uuringu andmeil soovib 90 protsenti Euroopa noortest minna välismaale õppima. Minu arvates võiks kohustuslikus korras võõrriigis elamine olla osa meie haridussüsteemist. Üldsegi mitte selleks, et noored mõistaksid, kui hea elu tegelikult Eestis on, vaid just nimelt selleks, et nad näeksid, kui hea elu mujal on.

Sellel on põhjus, miks Melbourne ja Sydney iga aasta maailma elamisväärseimate linnade edetabelit juhivad, samal ajal kui altkäemaksus osav Tallinna linn ka raha eest sellesse nimekirja ei pääseks. Sel ajal, kui te arbuuse korjasite, ei muutunud novembri keskmine õhutemperatuur imeväel pluss 30ks ja keskmine palk ei tõusnud sellisele tasemele, et saaks kolme kuuga endale Porsche soetada. Jutt ootamatult Eestis avastatud heast elust on lihtsalt üks ilus sõnakõlin.

Vahelduseks Skype’i ja e-riigi ülistamisele võiks inimlikult au sisse tõsta kõik need kaasmaalased, tänu kellele me siin need külmad talvekuud üle elame.

Olen elanud nii maailma parimaks linnaks valitud Viinis kui ka Johannesburgis, kuhu turistid naljalt jalga ei tõsta. Mul ei olnud vaja Aafrikas käia mõistmaks, et päris tore on põõsast välja hüppavaid püssidega röövleid kartmata Tallinnas ringi sõita, või Austrias selleks, et Eestis külma ilmaga hilinevat trolli oodates heldimusega Viini täpseid metrooronge meenutada. Küll aga oli mul vaja ära käia selleks, et parimate sõpradega päikeseloojangut vaadates mõista: lõpuks on oluline see hetk, mitte vaidlused tulumaksumuudatuste teemal.

Mulle läks südamesse Melbourne’is elanud Hiiumaa neiu lause: «See elu ongi seal nii hea, aga see kõik hea kaotas väärtuse, kui sul ei olnud seda kellegagi jagada.» Igal pool maailmas saab elu nautida ja sõpru leida, kuid seda õige mõistmise tühimikku saab täitmas käia vaid Eestis.

Mis oleks, kui järgmine kord kodumaale tagasi tulles ei seletaks me jälle, kuidas ilma raba õhuta on ikka raske elada, vaid tunnistakski ausalt sõpradele ja lähedastele, kui olulised nad meie jaoks on. Vahelduseks Skype’i ja e-riigi ülistamisele võiks inimlikult au sisse tõsta kõik need kaasmaalased, tänu kellele me siin need külmad talvekuud üle elame. Eestist tuleb ära käia, et tagasi tulles mõista, et soovid vabatahtlikult just siin elada. Paremat rohtu kodumaa üle virisemise vastu ma veel leidnud ei ole.