Signe Kivi: omaette kunstiakadeemia

Ülikoolide investeeringud. Foto: Graafika: Margit Randmäe

Üle-eelmisel nädalal tutvustas haridusminister Jaak Aaviksoo kõrgharidusreformi kava, püstitades selle lahtimõtestamiseks kolm olulist küsimust. Esiteks, kas Eesti kõrgharidussüsteem on hea? Teiseks, kas kõrgharidussüsteem on efektiivne? Kolmandaks, kas süsteem on õiglane? Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi vastab neile küsimustele omalt poolt.
 

Ükskõik milliste erinevate kodu- või rahvusvaheliste hindamis-, atesteerimis-, akrediteerimiskomisjonide (ja neid on viimastel aastatel kõiki ülikoole väisanud sellisel hulgal, et see kipub häirima õppetööd) tunnustus ei asenda noorte endi huvi ja valmisolekut konkureerida Eesti Kunstiakadeemias õpetatavatele erialadele. Kunstiakadeemias on konkurss jätkuvalt kõrge. Näiteks graafilise disaini erialal 18 soovijat kohale, sisearhitektuuri- ja mööblidisainis või fotograafias 15, arhitektuuris 11. Läbi aastate on sisseastumise konkurss olnud keskmiselt viis pürgijat ühele kohale.

Sõel on tihe ja võime kinnitada, et meile pääsevad õppima andekatest parimad. Ja ehkki me suudaksime populaarsematele erialadele vastu võtta ka rohkem tasulisi õppureid, ei tee me ikkagi sisseastujale allahindlust taseme suhtes. Seda ei luba meie akadeemiline professionaalsus.

See on kindlasti kvaliteedimärk, et paljud kunstiakadeemia bakalaureusetaseme lõpetajad kandideerivad edukalt maailma tunnustatud kunsti-, disaini- ja arhitektuuriülikoolide magistri- ja doktoriõppesse, neid kutsutakse suurtele festivalidele ja konkurssidele ning nad nopivad sageli peapreemiaid.

Eesti Kunstiakadeemia ei konkureeri Eestis. Meie õppejõud ja lõpetajad on tegijad rahvusvaheliselt. See, et Eestit on alates 1997. aastast Veneetsia rahvusvahelisel kunsti- ja arhitektuuribiennaalil esindanud eranditult kunstiakadeemia õppejõud ja lõpetanud, on erakordne. Ma ei tea maailmas mitte ühtegi teist kunstikõrgkooli, kes saaks samaga uhkustada.

Võluvitsu, mille praeguse kõrgharidusruumi kritiseerijad ja reformijad on taasleidnud, on Eesti Kunstiakadeemias rakendatud kogu aeg. Mõtlen selle all kõigi sisseastujate eksamineerimist (loomingulised ülesanded, testid ja riigieksamite tulemuste arvestamine, sealhulgas matemaatika riigieksami soorituse tingimus arhitektuuri ning sisearhitektuuri  ja mööblidisaini erialadel). Mõtlen siin ka õppekavade dubleerimise temaatikat, sest kunstiakadeemia ei ole oma erialade valikut ekstensiivselt laiendanud, vaid jäänud «oma liistude» juurde. Pigem on teised kõrgkoolid oma valikut kunstide õpetamisega täiendanud.

Ja olgem ausad, ega karjuva ruumipuuduse tõttu poleks meil laienemine isegi võimalik olnud. Vajalik ehk küll, sest kunstierialade sünergiat ja interdistsiplinaarsust arvestades oleks ju nii filmikunst kui ka maastikuarhitektuur kenasti meie mustrisse mahtunud. Minul on tõsiselt kahju, et haridus- ja teadusministeerium loobus 2008. aastal plaanist toetada ja finantseerida Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli ruumilist keskkonda kunstiakadeemia uues õppehoones.

Nüüd kerkivad eurorahade toel pealinnas Tallinna Ülikooli Loomemaja ja kunstiakadeemia uus õppehoone, mõlemas black-box’id, filmistuudiod ja ateljeed… Siiski on ministeeriumil võimalus vähemalt ühte dubleerimist vältida, usaldades kunstiakadeemia kunstivaldkonna kompetentsi – seda eelkõige tulevaste kunsti- ja loovõpetajate koolitamisel.

Viimasel ajal on sagenenud väljaütlemised ülikoolide ühinemisest. Sellest räägivad tavaliselt need ülikoolid, kes soovivad oma positsioone kõrgharidusmaastikul veelgi tugevdada, aga ka need, kes tahavad sellega tähelepanu omaenda sisemistelt kitsaskohtadelt eemale juhtida.

Kaks tugevat teadusülikooli – Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool –  ning kaks viimastel aastatel oma tegevusvaldkonda tublisti laiendanud ja positsiooni tugevdanud ülikooli – Eesti Maaülikool ja Tallinna Ülikool – võitlevad eelkõige riigi teadusrahade eest, sest investeeringud uutesse õppehoonetesse on eelnevatel aastatel enamjaolt tehtud. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Kunstiakadeemia seisaksid justkui suveräänsetena kõrval, kuid meilgi on erinevatel aegadel olnud erinevaid kosilasi.

Tehnikaülikooli rektor on väljendanud, et nad on valmis kunstiakadeemiaga ühinema, et võtta disaini- ja arhitektuuriõpe oma tiiva alla («Andres Keevallik: kõrgkoolid peavad erialasid kärpima», PM 1.06). Aga mis saab siis vabadest kunstidest, rakenduskunsti erialadest, kunstiajaloost, muinsuskaitsest ja restaureerimisest? Jah, eks neidki saaks laiali jaotada, aga kas see on võit? Et säästame 2,4 miljonit eurot ja uut maja polekski vaja ehitada?

Aalto Ülikooli näide on eeskuju. Algatajateks ja eestvedajateks olid seal TaiKi rektor Yrjö Sotamaa (Helsingi Disainiülikool) ja ettevõtjad, ühinemist valmistati ette 2005. aastast ja Soome riik panustas uue institutsiooni algusesse 900 miljonit eurot.

Võib-olla tuleks meie rappuval kõrgharidusmaastikul tagasi tulla Eesti Ülikooli idee juurde, kus ülikoolid, säilitades oma identiteedi ja positsioneerides tegevusvaldkonnad, moodustaksid ühise avatud kõrgharidusruumi. Tulevasi tudengeid (nii Eestist kui maailmast), maksumaksja raha ja konkurentsi silmas pidades oleks see minu arvates ainuõige samm. Ainult siis saame rääkida tõelisest koostööst, dubleerimise lõpetamisest, erinevate tugistruktuuride ja IT-süsteemide ühildamisest.

Eesti riik on avalik-õiguslike ülikoolide taristute renoveerimist ja ehitamist toetanud sadade miljonite kroonidega. Võiks muidugi arutleda, kas see toetus on läinud ainult ülikoolidele või on maksumaksja poolt kõrghariduse toetuseks eraldatud raha rikastanud ka eesti mõjukaid ehitusettevõtjaid. Nüüd on just nemad arvamusliidritena rõhutamas, et «vähem betooni ja rohkem mõistust». Tallinna Tehnikaülikooli arengukava konverentsil võis rektor professor Keevallik uhkusega rõhutada, et valminud on peaaegu täiuslik ülikoolilinnak ja kohe-kohe loodetakse alustada kuuenda õppehoone ehitusega.

Eesti Kunstiakadeemia on pikalt oma aega oodanud ja otsustas 2006. aastal alustada uue õppehoone ehitust oma ajaloolisel asukohal Tallinna kesklinnas. Me oleme ainus avalik-õiguslik ülikool, kes rajab tervikliku ülikoolihoone ega ehita juurdeehitust või renoveeri vana. Oleme ainus ülikool, mis tervikuna tegutseb asenduspindadel, oleme kolinud oma stuudiod ja töökojad, auditooriumid ja teadusraamatukogu.

Võin kinnitada, et oleme selles keerulises olukorras õppekvaliteedi säilitanud. Me ei ole haridus- ja teadusministeeriumit survestanud, sest tehes põhimõttelise otsuse jääda ajaloolisele asukohale oli meil ka vastutus saada hakkama. Aga Eesti Kunstiakadeemia on ainus avalik-õiguslik ülikool, kes oma uue õppehoone ehitamiseks peab leppima vaid 12 miljoni euro suuruse tõukefondide rahaga ja 2,4 miljoni eurose käibemaksu hüvitamisega, mis on ainus panus Eesti riigi poolt. Sellegi toetuse kinnitas valitsus alles pärast seda, kui tollase haridusministri nõudmisel kirjalikult kinnitasime, et rohkem me riigilt raha ei küsi! Ülejäänud summa peab akadeemia leidma omafinantseeringuna varade müügist ja põhitegevuse tulude arvelt.

Võrdluseks olgu lisatud, et aastatel 1996–2011 on riik jaganud avalik-õiguslikele ülikoolidele investeeringuteks üle 71 miljoni euro, millest Kunstiakadeemia on saanud 1,9 miljonit eurot ehk 2,6 protsenti kogusummast.
Diskussioon haridus- ja kultuuriobjektide ümber kogub tuure. Kas nad peavad olema nii ilusad, nii kallid, kas neid peab olema nii palju? Et küsija tavaliselt meie poole vaatab, on tingitud tühjast platsist pealinna keskel, sest juhtumisi teeb just kunstiakadeemia praegu suuri pingutusi, et ehitama hakata.

Kõik algab tellijast, on teemat käsitledes rõhutanud endine majandusminister ja edukas ettevõtja Meelis Atonen. Nõus, juhul kui avalik-õigusliku ülikooli puhul näha tellijana (parem küll partnerina) ka Eesti riiki. Miks peab 2014. aastal saja-aastaseks saav ainus kolmel kõrgharidustasemel kunsti-, disaini- ja arhitektuurialast haridust andev ülikool Eestis oma uut õppehoonet ehitades nii üksi olema? Kas see aitab kaasa visuaalkultuuri ja elukeskkonna arengule, rahvusvahelisele konkurentsivõimele ja kunstikõrghariduse kvaliteedile? Kas see on ühiskonnale kasulik?

Pingutused ja võitlused uue ülikoolihoone rajamiseks on kestnud liiga kaua. Projekti sisseviidud muudatused on toimunud nii eelarvelistel kui sisulistel kaalutlustel ja üksnes autorite kaasabil. Kummaline, et kriitika rapib küll ehituse maksumust, kuid ei näe pingutusi kokkuhoiu nimel, nutab, et nähtavasti on tulevasest hoonest kadunud kõik see, mis talle võidu tõi.

Kinnitan, et projektimeeskonna pingutused on suunatud eelkõige sellele, et luua loomingulisust ja sünergiat toetav avatud keskkond, mis suhestuks ja kaasaks avalikkust, mitte ei eraldaks ega tõrjuks. Ainult parem ja kvaliteetsem õpe, motiveeritumad üliõpilased ja õppejõud ning tugevam side ühiskonnaga, mille elukeskkonna visualiseerijad ja kujundajad me kunstiakadeemia lõpetanutena oleme, saavad olla meie pingutuste eesmärgiks. Betoon, klaas, raha, ruutmeetrid selleks olla ei saa.  

Tsiteerides minister Aaviksood, et sihid peavad olema ambitsioonikad, aga jõukohased – vastaksin: kunstiakadeemia sihid on olnud ja on edaspidi ambitsioonikad, aga tuge ja väärtustamist sooviksime riigilt oma ülikoolile lähiaastatel küll rohkem saada.