Kaitsesse panustamise küsimuses on Trumpi tüüpi vaktsineerimist olnud lääneriikidele juba mõnda aega vaja, kirjutab riigikogu väliskomisjoni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond).
Keit Pentus-Rosimannus: NATO tippkohtumise tulemusega on Eestil põhjust rahule jääda (4)
12. juuli 2018, 18:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NATO on täna tugevam kui kaks päeva tagasi. Selle sõnumiga astus USA president Donald Trump täna pärast NATO tippkohtumise kõige pingelisemaid kohtumisi ajakirjanike ette – ja see lause sobibki Brüsselis toimunud olulist kohtumist kõige paremini kokku võtma. Tulemuseni jõudmine ei olnud kõige kergem, aga sellega on põhjust rahule jääda. Kaitsesse panustamine kasvab. NATO ühtsus ja üksmeel püsib tugev.
Psühholoogiliselt on mõnikord mõistlik valmistuda kõige hullemaks stsenaariumiks, sest kui see ei realiseeru, on kergendus suur. Häda tekib siis, kui kujuteldavasse nadisse stsenaariumisse elatakse eelnevalt niivõrd tugevalt sisse, et hirmudega võitlemise käigus jäädaksegi uskuma, kuidas tume tulevik on praktiliselt vältimatu. NATO tippkohtumisega ja kõikide sellele eelnenud nn viimsepäeva stsenaariumite kuulutustega kippus kohati just nii olema.
Tippkohtumise esimene päev võttis osa pingetest maha. Kohtumise teine päev algas Trumpi reljeefsete säutsudega Twitteris, milles said oma jao nii kõik NATO riigid, kes endiselt ei täida kokkulepet panustada kaitse-eelarvesse kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kui spetsiifiliselt Saksamaa Venemaalt kulgema hakkava gaasitoru Nord Stream 2 eest.
Amazing Trump
Pärast tänast kinniste uste taga toimunud kaitsekulutuste kiirema tõstmise teemalist riigijuhtide lisasessiooni kontrolliti ilmselt kümneid tuhandeid kordi iga paari sekundi järel kerge ärevusega Trumpi Twitteri kontot. Küllap oli neidki, kes lootsid sealt leida midagi, mis võimaldaks näidata olukorda konfliktsena. Asjata.
Ebatavaliselt tüüne president Trump saabus pressikonverentsile ja teatas, et just lõppenud tippkohtumine oli amazing («imeline» eesti keeles) ja valitsenud kollegiaalne õhkkond fantastiline (kes pressikonverentsi ise ei näinud, siis soovitan enne igasugustesse kajastustesse takerdumist see oma silmaga üle vaadata). Vastates küsimusele, kas ta näeb Venemaad peamise julgeolekuohuna Euroopale, kinnitas USA president üle, et selleks NATO ongi.
USA presidendi sõnum NATO ühtsusest oli tähtis nii igale liikmesriigile kui neile, kes väljaspool NATO piire kullipilguga sündmuste arenguid jälgisid. Trumpi jaoks oli oluline lahkuda Brüsselist sõnumiga, et ülejäänud liitlased on kaitsekulutusi tõstmas, ja tegelikult oli selle saavutamine oluline võrdselt kõigile NATO liitlastele.
Kanada ja NATOsse kuuluvate Euroopa riikide kaitsepanuse kasv on viimase aasta jooksul olnud rohkem kui 25 miljardit eurot. Alates 2015. aastast on Euroopa ja Kanada kaitsepanust kasvatanud 74 miljardi euro jagu. USA maksumaksjate panus on aga endiselt umbes 70 protsenti NATO kaitsekulutustest.
Tippkohtumise tulemuste analüüsimine alles algab, aga kui kohati robustseks minev stiil ja teatav ettearvamatus kõrvale jätta, võiks öelda, et kaitsesse panustamise küsimuses on Trumpi tüüpi vaktsineerimist olnud lääneriikidele juba mõnda aega vaja. Iidne tarkus kõlab: tahad rahu, valmistu sõjaks. Reaalne vajadus kaitsesse panustamist tõsta on olnud kõneks juba ammu.
Ümarlaudade-Euroopa
Euroopa oli vahepealsetel aastatel rahuga nii ära harjunud, et kogu kontinendi sõjaline valmisolek vajadusel kiireks reageerimiseks on muutunud lünklikuks. Küsimus on, kas Euroopa suudab end kokku võtta, tegelikult liituda ja muutuda jõuks, kes suudab oma ideaalide eest seista vajadusel mitte üksnes paljusõnaliste deklaratsioonidega. Kas Euroopa suudab muutuda USA-le võrdväärseks partneriks ka maailmapolitseiniku rollis?
Teistpidi küsides, kas Euroopa ida- ja lõunapiiridest eemal olevate riikide valijad mõistavad nende koduõuele jõudvaid julgeolekuriske, kui Euroopa jääks USA toeta üksi ja omapäi. Kui kaua see arusaamine ja tugeva Euroopa ülesehitamine tegelikultaega võtab?
Trump tahab suhelda liidritega, kelle sõna maksab. Ta ei näi lugu pidavat kõikvõimalikest kollektiivsetest kogudest, kus pole selge, kas midagi üldse otsustatakse, või kes lõpuks otsustab. Euroopa Liidu puhul paistab teda vaevavat ammu sõnastatud probleem, et kui helistada Euroopa Liidule, siis kellele õigupoolest helistada. USA presidendil on olnud raskusi, et näha tema jaoks ilmselt lõpmatute-ümarlauade-Euroopas tõsiselt võetavat ja tugevat partnerit. Iga kohtumist tuleb kasutada, et meie partnerit selles veenda. Ja sellisena ka toimida.
Lõppenud tippkohtumise kokkuleppe sünd oli oluline. Vähemalt sama oluline on, et seda reaalselt täidetaks. Eestilgi on mõtte- ja arutelukoht. Täna ütlevad Eesti enda eksperdid, et kui tahame kaitsevõimekusega järjel püsida, peame oma kaitsesse panustamist tõstma 2,5 protsendini. Kui see on vajalik, et täita lüngad, mis võivad kriitilises olukorras kujuneda otsustavaks, siis tuleb selleks valmis olla.