Vello Vikerkaar: üks hääl

Foto: Margus Ansu

«Üks hääl võib muuta tuba. Kui see võib muuta tuba, võib see muuta linna... võib muuta osariiki... võib muuta riiki... võib muuta maailma.»

Võite pidada mind idealistiks, aga ma usun seda. Tõsi, inimkond võib ikkagi olla hukule määratud, aga et me ei saa magada 24 tundi ööpäevas, oleks ju mõistlik oma ajaga midagi kasulikku peale hakata. Ja püüd maailma muuta esitab palju suurema väljakutse, kui näiteks kinnisvaraga hangeldamine.

Ma olen alati soovinud olla kõnekirjutaja, mistõttu kirjutasingi valmis kõne Toomas Hendrik Ilvesele. Ma kutsun teisi kirjamehi üles sama tegema ning avaldama oma loomingulised tulemused vabariigi ajalehtedes ja veebilehekülgedel. Sest üks hääl...

***
Toomas Hendrik Ilvese kõne
Tartu Ülikooli lõpetajatele
2011. aasta juunis

Kui ma vaatan teie noori, veidi tüdinud nägusid, näen, et te ootate siinkõnelejalt tavapäraseid ümmargusi sõnu. Jah, oleks kiusatus kõnelda nagu ikka sellest, kuidas te erinete kõigist, kes on olnud enne teid, ja kui suur edu teid tulevikus ees ootab. Aga et see tüütaks kahtlemata nii mind kui teid, mind ehk isegi rohkem, ja et me rüüpasime just äsja teie rektoriga suure tammepuu varjus kannu õlut, otsustasin teile rääkida, kuidas on asjad tegelikult. [NB! Lase lips lõdvemaks, libista mõtlik pilk üle saali.]

Tavapärane lõpuaktuse kõne sunniks mind ütlema, et te olete Eesti tulevik ja et ma tunnen ennast hästi teadmises, et annan riigi üle teie kätte. Te peaksite esimest niigi selgeks tõeks ja teist tarbetuks meelitamiseks. Teil oleks õigus.

Kui aus olla, siis mõned teist, ehkki väga hea haridusega, lausa hirmutavad mind. Kui me ei suuda peatada teievanuste noorte kihutamist autoga vastu puid, kui me ei suuda peatada aidsi levikut meie maal, kui me ei leia võimalust, kuidas eri rahvusest inimesed suudaksid elada sel tillukesel maalapil rahus ja kooskõlas, ei ole meie tulevik kuigi lootusrikas. Ja ma ei tea, kas te olete kõigeks selleks valmis.

Ma võin teile kiitlemata öelda, et minu põlvkond on väga palju saavutanud. Juba mõne aasta pärast hakatakse mu eakaaslaste nimesid andma tänavatele ja hoonetele. Sel moel tähistab ajalugu probleeme, mida me oleme lahendanud, tähtsamatena kui neid, mida me jätame teie õlule.

Aga et te olete nii või teisiti meie tulevik, tahaksin väga lühidalt kõnelda minevikust ja siis veidi teie tulevikust, mis paratamatult on ka Eesti tulevik.

Enamik teist on paarikümneaastased. Te olete ainult kuulnud sellest ajalooperioodist, mis lõppes Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Te ei pruugi väga hästi tunda isegi viimase paarikümne aasta ajalugu, sest te olete olnud agaralt – ja täiesti õigustatult – rakkes noor olemisega. Ent nüüd olete jõudnud ikka, kus on käes aeg, et ma teie rõõmupõlve ära rikun.

Sel esimesel perioodil, millest ma kõnelda tahan, paarkümmend aastat enne teie sündi, nägid paljud vaeva riikliku iseseisvuse taastamise nimel. Teisel perioodil, juba pärast teie sündi, on nähtud vaeva, kui nii võib öelda, teile koha leidmisega suure laua taga.

Teie sünnist alates on Eesti toonud hädavajalikke ohvreid ja võtnud ette muudatusi, mis on vajalikud meie julgeoleku tagamiseks kuulumisega lääne eliitklubidesse.

Nende nimekiri on pikk ja muljetavaldav: ÜRO, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond, NATO, Euroopa Liit, Schengeni tsoon, OECD, euro­tsoon.

Lääs on Eestit imetlenud ja kiitnud meie silmatorkavate saavutuste eest. Me oleme olnud omamoodi absoluutselt parim noorkotkas, kes on pälvinud kõik autasud, mida üldse pälvida annab.

Aga ma tahan teile meelde tuletada, et paljud neist saavutustest on tulnud väljastpoolt ette kirjutatud kontekstis. Meile ei antud ehk küll täpset juhisteraamatut, aga siht oli selgelt ette seatud.

See tähendab, et Eesti on nüüd võrdne võrdsete seas, ei vähem ega rohkem kui meie lääneliitlased. Võib ka öelda, et me oleme kakskümmend aastat vaeva näinud, et jõuda stardijoonele. Me «oleme jõudnud Taanini», kui moonutada veidi Fukuyamat.

Mõned võivad arvata, et meie põlvkonna juhid, kes on saavutanud kõik, mida tolles tunnustuse pälvimise süsteemis saavutada annab, on nüüd segaduses ja suuna kaotanud. Joakim Helenius on märkinud, et jõudmine Euroopa viie rikkama riigi sekka pole tulevikunägemus. Economist on öelnud, et meie peaminister on «mänedžer, mitte visionäär». Ma julgeksin siiski väita, et Eesti ongi kõige enam vajanud väga hea distsipliiniga mänedžeri. Ja selle me oleme ka saanud.

Minu põlvkonna töö rajas teile baasi. Oleme andnud teile stabiilse, iseseisva riigi, millel on oma koht maailmalaua taga. Aga mida te sellega peale hakkate? Olete te sellele üldse mõelnud?

Julgen arvata, et kõige raskem (ja võib-olla kõige huvitavam) töö seisab veel ees. Me oleme astumas algupärase mõtlemise ajastusse. See nõuab täiesti teistsugust muutumist, mida ei saa enam keegi väljastpoolt ette kirjutada.

2010. aastal esitas Chris Patten ajakirjas New York Review of Books enda arusaama, milline peaks olema Euroopa osa maailmas. Nii palju kui ma tea­n, ei ole meie riigimehed seni veel selgelt ja nii läbimõeldult välja öelnud, milline peaks olema Eesti tulevane osa Euroopas (ja maailmas). Aga võib-olla tasuks teil selle peale mõelda.

Mida te siis peaksite tegema? (NB! Seo nüüd lips lahti, las ripub vabalt kaelas.)

Lõpetage endale pidev korrutamine, et Eesti on väike. See võib liigagi kergesti osutuda isetäituvaks ennustuseks. Pealegi ei suuda ma ettegi kujutada, et Hollandi, Belgia, Luksemburgi või Liechtensteini elanikud alustaksid nii sageli lauset sõnadega «meie maa on nii väike...». Keegi on just nii suur, nagu ta ise kujutleb ennast olevat. Lepime kohe praegu ja siin kokku, et muudame oma kujutlust.

Tehke lõpp «semukapitalismile». Nii nappide inimressurssidega maa nagu meie oma lihtsalt peab olema meritokraatlik. Maailmas konkureerida suudavad ainult meie parimad. Me peame igal eluetapil valima oma kaaslasi ainult nende väärtuse ja kogemuste põhjal ning siin pole kohta mõttele «kas sul on seal oma jope?».

Purustage nähtamatud seinad. Vello Vikerkaar on kirjutanud, et parim mees just selleks tööks on naine. Võtkem tähtsaid otsuseid vastu nõupidamislaua taga, mitte saunas või bordellis. Meie maa ei saa lubada endale vanade väärikate meeste klubisid, me peame kasutama kõiki andeid, mis meil on.

Lõpetage iseenda saba järamine. Tõepoolest, on täiesti õige, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Selle peale võib ju naerda, aga peaks nutma. Sest see ei ole üldse naljakas. See kõneleb pigem väga palju meie enesehinnangu kohta. Ainuke lahendus on täiesti eestlasevaba toidulaud.

Hoiduge ühis-ego eest. Eesti ajakirjandus, ehkki see on saanud selle eest tugevasti nahutada, pühendab ülemäära palju ruumi kiidulugudele, milles hõisatakse, kui targad eestlased ikka on.

Selline liialdamine ohustab meie kultuuri, mis võib hakata peale suruma keskpärasust. Väga mainekas professor Jack Gladney on öelnud: «Me kõik oleme hiilgavad. Sina nimetad mind hiilgavaks. Mina nimetan sind vastu hiilgavaks. See ongi ühis-ego.»

Reklaamist hoolimata pole meie kuvand välismaal sageli mitte «positiivselt muutuva» maa oma, vaid seondub pigem kuritegevuse, aidsi või üldse ebahuvitava ja tüütu Ida-Euroopaga. See ei ole alati õiglane, aga nii see on. Tunnistagem seda ja asume seda muutma.

Tehkem lõpp ajude äravoolule. Meie andekad arstid, teadlased ja tehnikavirtuoosid, aga ka oskustöölised, lahkuvad maalt kiiremini, kui neid jõutakse asemele õpetada. Kui sellele ei suudeta piiri panna – näiteks bürokraatliku kadalipu kaotamisega meie enda Eesti ettevõtetele, kes soovivad võtta tööle välismaalasi –, liigub Eesti kindlalt selles suunas, et muutuda pelgalt Helsingi kõige kaugemaks ääre­linnaks.

Et Eesti tööturg oleks elujõuline, peab meie haridus- ja tervishoiusüsteem olema Euroopa parimate seas. Mitte keegi ja kahtlemata mitte eestlased ei soovi kuuluda taandarenenud kolkarahva sekka.

Meie «Talendid koju!» üleskutse jäi suuresti vastuseta, võib-olla seepärast, et noortel on üldse kalduvus seiklusi ette võtta, võib-olla ka sellepärast, et noored kipuvad vanema põlvkonna üleskutseid pahatihti eirama. Ma olen küll nõus, et välismaine haridus ja mõningane välismaine töökogemus ei pruugi iseenesest meie maal veel midagi muuta, aga need toovad siiski kaasa suuremaid ootusi nii iseenda kui ka teiste suhtes. Ja seda on meile hädasti vaja.

Pool sajandit kestnud sunnitud lahutatuse järel Euroopast vajame maailmaga palju, väga palju rohkem kontakte, mitte vähem.

Ning viimaks on oluline ka see, et me võtaksime Eesti venekeelsed elanikud avasüli enda sekka. Pean tunnistama siin endagi süüd. Ma saan aru, et olen ka 400 000 vene keelt kõneleva elaniku president. Ma saan aru, et nad ei ole okupandid ega okupantide esindajad.

Vahest teavad venelased paremini seda, mida meie, moodsad eestlased, võiksime endale meelde tuletada, kui me rikkusi taga ajame [NB! Vaata otse telekaamerasse]: «Не имей 100 рублей, а имей 100 друзей.»

Luuletaja Jevgeni Jevtušenko ütles 1993. aastal Chicago ülikoolis esinedes: «Me peame õpetama sallivust lapseeast peale. Meie kõigi tulevik seisneb kogu inimkonnale laienevas patriotismis.»
Tänan teid.

(NB! Aplausi korral viska lips publiku sekka.)

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!