Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Ajakirjaniku Priit Pulleritsu hinnangul puuduvad homoaktivistidel vettpidavad argumendid, mistõttu minnakse üle isiklikele rünnakutele või juhitakse diskussioon peaküsimustest kõrvale.

Ma ei tea, kui osav ja võimekas on Reimo Mets juristina, aga kõige lihtsama ajakirjandusliku teksti mõistmisel ja sellega oponeerimisel ilmutab ta küll küündimatust.

Nagu kombeks sellistel puhkudel, kui tahetakse ausast ja argumenteeritud väitlusest kõrvale hiilida, sest vettpidavaid vastuväiteid napib, minnakse üle isiklikele rünnakutele või juhitakse diskussioon peaküsimustest kõrvale. Neid klassikalisi demagoogia võtteid kasutab oma arvamusavalduses ka Reimo Mets.

Kuna ta näitab üles absoluutset ignorantsust selle suhtes, mis oli minu kirjutise peaidee, vaid ründab vastu, nagu kannustaks mind mingid irratsionaalsed hirmud, siis olgu siin edasiste arusaamatuste ja möödarääkimiste vältimiseks veel kord öeldud: kirjutise eesmärgiks oli elust võetud juhtumite abil näidata, et homod ei soovi endasugustesse üksnes sallivat suhtumist, vaid nõuavad oma sättumuse ja elustiili üleüldist heakskiitmist, ning on selle eesmärgi nimel valmis karistustega ähvardades summutama kõik need hääled, mis religioossetel, moraalsetel, meditsiinilistel, psühholoogilistel või ükskõik millistel teistel põhjustel võiks nende suhtes pisutki kriitilised olla.

Veelgi otsesemalt öeldes: häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri, kus on karistamise hirmuga välistatud igasugused eriarvamused ja igasugune kriitika. See on rünnak sõna-, arvamuse- ja kriitikavabaduse vastu.

See on minu mure (mitte hirm, nagu Reimo Mets üritab mulle insinueerida).

Jah, mind teeb murelikuks, et homod tegelevad jõuliselt neile mittekaasakiitjate tasalülitamisega, mida ei tõesta ainult välismaised näited, vaid ka kahe ja poole aasta tagune massiivne, alatu ja alusetu rünnak Eesti kõrge tervishoiujuhi vastu.

Mind teeb murelikuks, et Eesti homoliikumise aktivistide retoorikat koondavas kogumikus «Kapiuksed valla» propageerivad nad seisukohta, et heteroseksuaalsus on muutumas amoraalseks. Jah, Eesti naised, kes te olete abielus või elate koos mehega, ning Eesti mehed, kes te olete abielus või elate koos naisega, teadke nüüd, et Eesti homoideoloogide seisukohast lähtudes olete te muutumas mittekõlbelisteks.

Mind teeb murelikuks, et kui keegi esineks samalaadse arvamusavaldusega homoseksualismi kohta – et homoseksualism on amoraalne –, siis tabaks teda siinse homokogukonna totaalne rünnak. See ei ole oletus. Jõuline hukkamõistev vasturünnak järgneks ilmtingimata, nagu veenavad minu Arteris ilmunud kirjutises tutvustatud senised juhtumid.

Mind teeb murelikuks, et juhul, kui näiteks bed & breakfast tüüpi kodumajutuse pidajad ei nõustu oma usulistest tõekspidamisest tulenevalt üürima tuba samasoolisele paarile, nagu see juhtus mõned kuud tagasi Inglismaal, siis nõuavad homod kohtuga ähvardades endale õigusi isegi teiste inimeste eravaldusel.

Mind teeb murelikuks, et Hispaanias, kus homod on saavutanud oma kooselu riikliku tunnustuse, on pärast homoabielude seadustamist kadunud koolidokumentidest ja inimese sünnipaberitelt sõnad «ema» ja «isa» ning asendatud need sõnadega «eellane A» ja «eellane B». (Mis siis, et isegi ükski homo ei sünni siia maailma ilma, et tal oleks ema ja isa.)

Mulle teeb muret see agressiivne sõjakus, millega siinsed homoaktivistid, kui lugeda nende esseekogumikku «Kapiuksed valla», on asunud õõnestama ühiskonna alustala, traditsioonilist perekonda, ja asunud ründama ühiskonna põhiväärtusi, alandades nende kandjaid.

Mind teeb murelikuks, nagu kirjutab eelmise nädala Sirbis ka Mihkel Kunnus, et homoaktivistid nõuavad enda suhtes tingimusteta empaatiat, aga hoiavad samal ajal selja taga löögivalmis kurikat, et virutada sellega igaühele, kes neile takka ei kiida.

Reimo Mets väljendab oma arvamusavalduse lõpulauses, et ma ei ole talle antud temaatikas võrdväärne vestluskaaslane, kuna üks räägib emotsioonidest, aga teine tõendab oma väiteid faktidel põhinevalt. Absoluutselt nõus. Olgu selguse mõttes vaid nii palju täpsustatud, et see üks, kes räägib emotsioonidest, on Reimo Mets, ja teine, kes räägib faktidele põhinevalt, olen mina. Sest ma ei leidnud Metsa tekstis küll ühtegi oma Arteri kirjutise peaideega polemiseerivat fakti, nagu ma ei lubanud tolles kirjutises nimme oma teksti ühtegi liigset emotsiooni.