Toivo Niiberg: ühiskonna uksehoidjad

Foto: Repro

Psühholoog ja õpetaja Toivo Niiberg kirjutab Kaagvere erikooli argipäevast. Sealsete kasvandike probleemid on keerulised, kuid erikooli õpetaja ainuke relv saab olla hea sõna ja usk neisse tüdrukutesse.
 

Ma ei loe internetikommentaare põhjusel, et need on anonüümsed. Kuna Ele Mälgu artikkel «Ühe tööotsimise lugu: päev Kaagvere erikoolis» (PM 1.06) puudutas meie kooli ja siin toimuvat, olin sunnitud ka kommentaare lugema. Õnneks enamik 295 kommentaarist pigem mõistab Kaagvere töötajaid, aga ka kooli vajadust, peegeldades laiemalt ühiskonnas ja Eesti elus toimuvat. Selle eest juba ette suur tänu!

2011. aasta mais sai mul kokku 34 aastat pedagoogilist ja 27 aastat psühholoog-nõustaja staaži. Olen kirjutanud sadu artikleid ja 60 raamatut, millest 15 käsitlevad tavapsühholoogia probleeme.

Kuna olen soovinud alati olla elu keskel ja tegeleda teoreetilise õpetamise kõrval praktikaga, avanes mul võimalus töötada selle aasta jaanuarist Kaagvere erikoolis psühholoog-nõustajana. Tulin omal soovil ja tahtmisel, olles südames valmis pigem hullemaks, kui mind tegelikult ees ootas.

Paljus ajendas mind selleks eelnev kohtumine Kaagvere töötajatega erinevatel täienduskoolitustel. Mulle tundus, et tegemist on oma eriala tõeliste entusiastidega, ja õnneks ei ole ma selles pidanud pettuma. Tõsi, alguses oli ka minul üsna raske, aga arvan, et enamik tüdrukuid on mind nüüd juba «oma inimeseks» võtnud.  

Vangla, erikool ja turvakodu on täiesti erinevad nähtused, nii nagu seda on ka tüdrukute ja poiste käitumishäired. See teadmine ei tohiks eriala inimest heidutada. Pigem eeldanuks see abistavat ja mõistvat suhtumist. Millegipärast ei maininud loo autor, et peale artiklis mainitud šokeerivat sünnipäevapidu toimus osalistega vestlus ja tüdrukud palusid vabandust.

Mööduv õppeaasta on Kaagvere koolis mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu olnud pingelisem kui eelnenud: kasvandike kaebekiri õpilaste õiguste piiramisest ja sellele järgnenud justiitsministeeriumi kontroll; ruumipuudus, sellest tulenevalt suured rühmad ja rahunemisruumi puudumine.

Samuti on korraga kooli tulnud palju uusi ja üha nooremaid tüdrukuid (12-aastaseid), pea pooled tüdrukud vajavad neoruloogi pidevat kontrolli ja tarvitavad vastavaid ravimeid ning iga aastaga muutuvad tüdrukute käitumishäired raskemaks ning kodud, kust nad pärit on, asotsiaalsemaks.

Erikooli ei tohiks sattuda psüühiliselt haiged lapsed. Kui see aga edasi kestab ja süveneb, vajab kool eraldi osakonda, psühhiaatri kohalolekut ja lapsed tasemel psühhoteraapiat. Praegu on meil psühhiaatri juurde järjekord pea kaks kuud.  

Kuid tavakooliski on aasta-aastalt üha raskem. Kuna olen täienduskoolitusel viimasel paarikümnel aastal vahetult kokku puutunud õpetajatega ning viibinud pea kõikides Eesti koolides ja lasteaedades, pean nentima, et laste käitumisprobleemid ja oma «õiguste» liialdatud rõhutamine on paljude pedagoogide ühine ja süvenev mure.

Vale vabakasvatus ehk tegelikult kasvatamatus, või vanemate vale arusaam sellest, kannab üha suuremaid ja kibedamaid vilju. Ropendamine – seda eelkõige eesti teismeliste ja eriti tüdrukute seas – on nii tavaline, et seda ei panda tähelegi.

Käige lahtiste silmade ja kõrvadega mööda Tallinna tänavaid, viibige ühistranspordis või noorte kogunemiskohtades. Ka mõne aasta eest tehtud uurimus näitas, et kõige ropema suuga on just teismeline eesti rahvusest tüdruk.

Ropendamise põhjusi ühiskonnas ei tasu enam uurida, sest vastava, pea viiskümmend aastat kestnud uuringu viisid läbi jaapanlased. Jaapani teadlased väitsid, et mida sügavamas kriisis on ühiskond või mingi sotsiaalne grupeering, seda rohkem seal ropendatakse või kasutatakse vaimset vägivalda (sildistamine, tühjade juttude levitamine, anonüümsed kaebused jne). Järelikult on Eesti ühiskond tervikuna moraalses kriisis või selle lävel.

Meie, Kaagvere õpetajad ja personal, ei võta tüdrukute ropendamist isikliku solvanguna ja lihtsalt keeldume saadetavatesse kohtadesse minemast – haridus ei luba… See ei tähenda, et me neid korrale ei kutsuks. Üsna sageli on tegemist tüdrukutepoolse manipulatsiooniga, proovilepanekuga ja lihtsalt ebameeldiva kõnepruugiga, sest sageli on nende oma vanemad neid korduvalt mõne vängema sõnaga õnnistanud.

Et inimese käitumist muuta, läheb aega kaks aastat ja üks kuu, ütlevad teaduslikud uuringud. Ega Kaagveres imetegijad tööta, aga imelised inimesed küll, ja seda heas mõttes. Just seda on mainitud ka paljudes meid toetavates kommentaarides. Kahjuks puuduvad Eesti kohta vastavad uuringud, aga Euroopa ja Ameerika uuringud viitavad, et kümnest erikooli sattunud tüdrukust jätkab endist allakäiguteed üks kolmandik.

Järelikult teeme me ikkagi üsna tänuväärset tööd; poiste puhul teevad sama pooled. Põhjus on kindlasti selles, et tüdrukutel tuleb mõistus varem pähe, aga samas on nende käitumishäired sügavamad ja motiveeritumad. Ka on tüdrukute puhul halbade sõprade mõju tähtsam. Kahjuks ei tee aga kedagi vägisi ja vastu tema enda tahtmist ümber.

Olen ikka rõhutanud, et need tüdrukud, kes meile Kaagverre suunatakse, pärinevad väikestest asulatest ja väikelinnadest, kus kogukonna iga liige on erilise luubi all. Seega on tegemist pigem «tublimate» ja veidi naiivsemate «pahade» tüdrukutega, kes on lihtsalt vahele jäänud.

Arvan, et mõneti on isegi hea, et nad vahele jäid ja Kaagverre sattusid – ehk saavad küll hilinenud, aga siiski õiget abi ja mõistmist. Tegelikud kurjamid lihtsalt ei satugi Kaagverre, sest suuremates linnades ei jää nad vahele või kaovad lihtsalt linnahämusse. Hiljem liiguvad nad juba otse vanglasse või teadmata suunas Euroopa avarustesse ning teatud majadesse-asutustesse…

Huvitav, kui palju on Eestis tänavalapsi? Kahjuks ei saa sellele kusagilt objektiivset vastust. Ajakirjandusest on läbi käinud paari tuhandeni küündivad arvud. Kuid mis siin imestada, et paljudel lastel ei olegi tegelikult kodu ja nendest hoolivaid vanemaid või ei ole neil lihtsalt enam laste jaoks piisavalt aega. Eestis puruneb pea kaks kolmandikku abieludest ja kooseludest. Suurim lahutumus toimub 10.–15. abielu(kooselu)aasta saabudes.

Pea iga teist Eesti last kasvatab ema üksinda. Teadusuuringud tõestavad, et kõige raskemini elavad lapsed üle perevägivalda, vanematevahelist pikaldast vaikimist, venivaid lahutusprotsesse ja lahkuminekut üldiselt. Teismeiga on niigi raske ja just siin vajaks laps mõlema vanema üksmeelt, ära­kuulamist ja mõistmist.

Kaagverre on konkurss nagu mõnda eliitkooli. Tuginedes alaealiste asjade komisjonide teabele, oleks meil tegelikult vaja praegusest hulga rohkem kohti. Kõige problemaatilisem ongi just nende tüdrukute «muretu» käitumine, kes teavad, et nad on Kaagverre suunatud, aga siia tulla ei saa, sest pole kohti. Just selline peataolek pigem süvendab niigi pahelist käitumist ja raskendab igati edasist korrektsioonitööd.

Kui eliitkoolid kunagi kaovadki, siis erikoolid kindlasti mitte. Lapsi vorbivad üha rohkem teha need, kes neid toota ei tohiks. Ühed saavad neid rahapuuduses ja abiraha saamise eesmärgil, teised rahakülluses ja hirmus, et pärandus läheb suguseltsist välja võõrastesse kätesse. Ühine on neil see, et mõlematel napib aega lapsi ära kuulata, neid arendada, suunata, tunnustada, armastada.

Olen ise töötanud aastaid erakoolis, kus gümnaasiumis oli tolle aja kohta küllaltki kopsakas õppemaks ja õpilasteks peamiselt Tallinna eliidi võsukesed. Kahjuks küll kool suleti, aga probleemid olid paljus samad, mis meil praegu Kaagveres: ropendamine, tundidesse mitte ilmumine, nädalate viisi puudumine jne.

Olin klassijuhataja, minu klassis oli lausa kolm narkomaani. Kui nad olnuksid vaesematest peredest, lõpetanuks neist kindlasti osa Tapal või Kaagveres. Ka meie õpetajaskond oli väga üksmeelne ja üksteist toetav.

Enamikust lõpetanutest on nüüdseks sirgunud tublid, asjalikud ja tegusad inimesed, kelle nimesid võib sageli kohata meedias. Ometi oli nende seas palju murelapsi. Üks neiu tuli meile endisest koolis kuue puudulikuga. Ka temast sirgus tubli naine.

Nende laste mured ei erinenud eriti Kaagvere tüdrukute probleemidest. Olen neist mitmega senini kirjavahetuses ja tunnen nende saavutuste üle siirast uhkust. Loodan seda kunagi ka Kaagvere tüdrukutest. Just see teadmine ja lootus aitab mul siin koolis püsida.

Paljudes oma artiklites olen rõhutanud, et ka tänavalapsed kasvavad kõik üsna hästi: anna mõni kalts selga, natuke süüa-juua, mingi võimalus vihma ja külma eest varju saada ning juurde tuleb nii pikkust kui kaalu.

Kasvamine on puhtalt kvantitatiivne protsess ja seda nii bioloogias kui pedagoogikas. Aeg oleks kasvatamisega manipuleerimine ometi ükskord ära lõpetada ja hakata rääkima inimese (lapse) arendamisest.

Lapse arendamiseks on vanematel vaja tohutult aega, tähelepanu, oskust teda innustada, vajadusel ka karistada, andestada, uskuda, loota, avastada koos tema võimeid ja leida nendele sobiv väljund. Kaagvere koolis on olemas mitmekülgsed võimalused tegeleda hobide ja huvidega. 2011. aastal avati meil huvikoda (loovkojad), mis aitavad sisustada vaba aega ka ümberkaudsetel lastel ja täiskasvanutel.

Üsna sagedased on ühised teatri- ja kontserdikülastused. Ka sportimiseks on pea kõik ­võimalused olemas, ujumas käiakse Auras ja Arenas, suvel Melliste järves. Sulgpallitreeningutel käivad tüdrukud A. Le Coqi spordihoones kevadisel perioodil neli korda nädalas.

Hiljuti toimus meil jalgpallimatš Tartu SK 10 Premiumiga, mille küll loomulikult kaotasime 6:2, aga elevust ja meeskonnavaimu jätkub tänasessegi päeva. Ja mängu ajal ei kuulnud ühtegi roppu sõna, kuigi siis oleks võinud nii mõnegi mänguhoos huultele tulnu andestada…

Kaagverre sattunud tüdrukutel on kõigil mingi väiksem või suurem kriminaalne süütegu hingel. Lihtsalt põhjuseta koolist puudumiste, suitsetamise ja alkoholi tarbimise pärast ei saadeta meile kedagi. Puudub tööharjumus, puudub vastutus.

Olemas on oskus õigusi pidevalt rõhutada, neid söögi alla ja peale meelde tuletada, vajadusel kõrgemalt poolt juurdegi nõuda. Ei ole aga halba ilma heata. Nõukogude aja suuremaks plussiks võiks lugeda töökasvatust: töötasid õmblustöökojad, tegutses aiand jne. Nüüd ei tohi lapseke enam rohkem töötada kui mõni tunnike, sest töö tapab… Arvan, et erikoolis peaksid olema ka erilisemad õigused, kohustused, karistused ja motivaatorid.

Seadustesse oleks vaja sõnaselgelt lahti kirjutada töökasvatuse vajadus. Tõsi, tööga ei tohi last karistada, aga tööga saab kõik tehtud lollused heastada. Inimene on karistatud siis, kui ta on ise ja vabal tahtel püüdnud oma pahandused heategudega hüvitada – ei mingeid vabandusi, lubadusi, kogematasid. Eksimine on inimlik ja lubatud, aga eksimused tuleb korvata.

Ei ole vaja tõesti erikooli minnagi, sest juba lasteaiarühmas leidub alati paar sellist, kes kasutavad teiste laste suhtes nii füüsilist kui vaimset vägivalda. Kui nii elu Eestis edasi läheb, tuleb Kaagverre varsti avada ka algklassid ja lasteaiarühm, sest lapsed lihtsalt istuvad oma vanematele ja teismelisena juba kogu ühiskonnale pähe.

Kaagvere võiks olla praktikabaasiks sotsiaaltöö õppuritele ja psühholoogidele, aga miks mitte ka õpetajatele. Igasugune sotsiaaltöö õppimine eeldaks juba iseenesest praktikat vanglas, erikoolis, hooldus- ja turvakodus, tegelemist kodutute, asotsiaalide, töötute ja tänavalastega. Ilma sellise praktilise kogemuseta ei tohikski anda välja mingit sotsiaaltöö kutset või võimalust hallata kooli «tootsiklassi».

Lõpetuseks on tore nentida, et enamikus kommentaarides saadakse aru, et vägivald ainult suurendab vägivalda. Erikooli õpetaja ja töötaja ainukene relv on hea sõna ning usk, et «pahast» tüdrukust saab tubli naine – ja miks ei peaks? Me ei ole kindlasti pättide teenrid, vaid Eesti ühiskonna uksehoidjad.