Els Heinsalu.

FOTO: Kasper Mäe / Virumaa Teataja

Eesti probleem on, et meil on liiga vähe inimesi. Eestis valitseb (kvalifitseeritud) tööjõu puudus, millest saab varsti Eesti riigi arengu üks suurim probleem. Eestis sünnib liiga vähe lapsi... Need on tsitaadid ajakirjandusest. Ja selle pidevalt ja igast nurgast kostuva liiga-vähe-inimesi taustal küsib minult üks lapsehääl: «Kas meid on liiga palju?» kirjutab arvamusportaali kolumnist Els Heinsalu. 

Et millest me siis tegelikult rääkisime? Lottemaast. Ning kuna ma ei tihanud lastele lubada, et me sinna läheme, siis loomulikult tahtsid nad teada, miks me ei lähe.

Vaikselt tuli mulle meelde, et seda küsimust «Miks? Kas meid on liiga palju?», ei kuulnud ma esimest korda. Ja seda, et neid on liiga palju, olen ma kuulnud üsna mitu korda; nii Eestis kui ka Itaalias.

Eestlastel on vanadest aegadest pärit ettekujutus Itaalia suurtest peredest. Minu abikaasa vanaemal oli näiteks seitse õde-venda. Ent tänapäeva tüüpilises Itaalia perekonnas on üks laps. Kui meie kolmas laps Itaalia päikese all ilmavalgust nägi, siis osa inimesi (no ikka täiesti võõrad tänavalt) leidis, et meid oleks vaja informeerida sellest, et nüüd küll aitab. Ainukese vabandusena nähti seda, et naine tahtis tütart saada.

Tegelikult see nii ei olnud. Peale poiste sündi teadsin ma lihtsalt, et tahan veel ühte last. Ning peale tüdrukukese ilmaletulekut teadsin ma, et neljas võiks ka olla... Ja peale neljandat oli tunne, et meie pere liikmed on kõik nüüd koos. Boarding completed.

Kui ma neljandat last ootasin, aga see veel välja ei paistnud, siis Rooma lennujaamas üks naine, kelle laps meie pere liikmeks kippus, põrnitses meid ja kommenteeris, et neljas oleks liiast. Loomulikult ma vihastasin ta peale. Mis see tema asi on?! Ega see tema perekond ole ja ega ma oma laste ülalpidamiseks tema käest midagi küsinud ole. Tagantjärele mõeldes on mul temast aga kahju. Ta ei saanud vist lihtsalt iseenda ja oma lapsega hakkama. Viimasest oli mul veelgi rohkem kahju.

Kui meie kolmas laps Itaalia päikese all ilmavalgust nägi, siis osa inimesi (no ikka täiesti võõrad tänavalt) leidis, et meid oleks vaja informeerida sellest, et nüüd küll aitab. Ainukese vabandusena nähti seda, et naine tahtis tütart saada.

Meil on üks tuttav, kes vist küll iga kord, kui me kokku puutume, suudab ära märkida: «Teid on niiii palju!» Mu abikaasa muigab selle peale, et ju see märkija alateadlikult üritab oma mehele selgeks teha, et ära minult küll rohkem lapsi oota, minu jaoks on juba piisavalt. Teiste tuttavate ainus laps upitas sülle, tassis ringi ja kallistas meie kolmandat, kui too veel selline parajas suuruses titt oli, igal võimalusel ning oli lahkumisel iga kord peaaegu pisarais; nii väga tahtis ta endale väikest õde või venda. Võib-olla oli too Rooma lennujaamas kohatud naine üks nendest, kelle laps ja äkki ka abikaasa veel üht beebit perre oleks soovinud; või ta ise.

Aga mingi paha tunne jääb ikka sisse, kui sinu laste kohta öeldakse, et neid on niiiii palju, nagu oleks keegi neist üleliia. Roomas on meilt isegi küsitud, kas me oleme mingi ususekti liikmed. Neli last on seal ikka midagi nii kummalist ja roomlased pole just eriti peenetundelised. Eestlased on õnneks veidi vaoshoitumad. Samas, mis siin ikka, huumor aitab alati. Mu ema naerab, et üks tuttav olevat talle ka kunagi ütelnud, et sina oma lastekarjaga... Minu ema kari koosnes kahest lapsest. Peenemalt öeldakse selle «karja» kohta «paar».

See meie veel sündimata neljas laps jäi üldse paljudele jalgu. Viimasena ühe Tallinna haigla ämmaemandale, kelle juurde sattusin KTG ehk kardiotokograafia monitooringut tegema, sest tüdrukul polnud siia ilma tulekuga ülearu kiiret. Saanud teada, et tegemist on neljanda lapsega, teatas too mulle, et no nüüd peab küll mingite meetodite peale hakkama mõtlema. Aitäh, head aega... «Mina siia haiglasse küll sünnitama ei tule!» pahvatasin ma autos oma abikaasale.

Ja siis me küsime ja nuputame, mida peaks tegema, et rohkem lapsi sünniks. Suhtumist peaks muutma. Päriselt ka, mitte ainult paberil ja seaduses. Rasedus- ja sünnituspuhkusega, lapsehoolduspuhkusega, vanemahüvitisega... nendega on meil juba päris hästi. Annab kindlasti veel paremaks teha, aga võrreldes näiteks Hispaania ja Itaaliaga, siis on ikka väga hästi. Nojah, sündimuskordaja on Eestis suurem ka kui nendes maades. Aga et meie sündimuskordaja jõuaks järele näiteks Taanile, siis peaks minu arvates muutma just suhtumist. Olles Taanis elanud, tundsin mina küll, et lastesse suhtutakse seal palju paremini, sõbralikumalt. Ning kolme- ja neljalapselised pered on seal üsna tavalised, ka teadlaste hulgas näiteks.

Aga mingi paha tunne jääb ikka sisse, kui sinu laste kohta öeldakse, et neid on niiiii palju, nagu oleks keegi neist üleliia. Roomas on meilt isegi küsitud, kas me oleme mingi ususekti liikmed.

Sellised ämmaemandad, kes panevad minu isikliku kogemuse puhul siis 34-aastaseid doktorikraadiga naisi tundma end poolenisti ullikestena, kes ei tea, kuidas rasedusest hoiduda, peaks saatma mingile täienduskoolitusele, kus neile selgitataks, kuidas on lood Eesti rahvaarvuga, kuidas suhelda inimestega ning et pered, kus kasvab rohkem kui kaks last, on igati toredad ja normaalsed.

Kurb ning isegi solvav on mõnikord lugeda või kuulda arvamusi, et rohkem kui kaks last saadakse Eestis ainult lastetoetuste saamise eesmärgil. Päriselt või? No mina ei tea, äkki mõnes peres siis tõesti. Üldiselt vaevalt küll. Tegelikult lapsed pole lapsevanematele sugugi kasumlikud. Nii et sellise suhtumise võiks ka ära kaotada.

Suhtumine, et meie pere ainus laps oli oodatud laps, aga... Perepiletid, mis on defineeritud kui kaks täiskasvanut ja kaks last... Milline meie lastest siis oodatud ei olnud või perekonda ei kuulu?

Meie pere jaoks pole kedagi ega midagi liiga palju; meie jaoks on vahva nii. Igal lapsel on vähemalt üks õde ja üks vend; vähemaga poleks see võimalik. Igal pereliikmel on oma koht söögilaua ääres. Kui me ühel ilusal päeval üleval korrusel remondi lõpetame, siis on igal lapsel oma tuba ka. Ja autosse mahume ka kenasti ära; vanaemagi mahub peale. Nii et ei ole liiga palju.


Els Heinsalu on füüsik ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president. Heinsalu on tegelenud Browni liikumise ja difusiooni, doktorantuurist alates aga komplekssüsteemide uurimise, sealhulgas lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvate probleemidega.