Sel reedel Sirbis: kirjanik olgu korraga marjuline ja seeneline

Homses Sirbis: 

Foto: Sirp

MARGUS MAIDLA: Euroopa horisondi poole

Euroopa Komisjon tegeleb usinasti Euroopa Liidu uue eelarve ettevalmistamisega. Uues eelarves pannakse paika prioriteedid ajavahemikuks 2021–2027. Samuti asendab EL praegust, kuni 2020. aasta lõpuni kehtivat teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi «Horisont 2020». Uus, arvult üheksas raamprogramm on saanud töönimetuse «Euroopa horisont».

Vestlevad Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni direktoraadi asedirektor Signe Ratso ja Indrek Reimand, kes koordineerib haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas kõrgharidus-, teadus- ja keeleküsimusi, võttes vaatluse alla eelarve selle osa, kus kinnitatakse ülesanded ja töötatakse välja meetmed teaduse, innovatsiooni, kõrgtehnoloogilise ettevõtluse, majandus- ja ELi konkurentsivõime kasvuks.

LEA LARIN: Pidu sinus eneses

Vaid veel üks mäng ning ongi selleks korraks pidu läbi, maailma suurim festival, spordisündmus, mis haarab tipphetkil kaasa elama miljard inimest.

Jalgpalli võidukäik on olnud globaalne ja tormiline, kui mõelda, et jalgpall professionaliseerus Inglismaal alles XIX sajandi teisel poolel. Toona kvaliteetlehed seda oma lugejate etableerunud maitset arvestades kajastamisväärseks ei pidanud, kuni kasvava keskklassi ootuste survel tekkisid XX sajandi alguses väljaanded, mis vastavalt auditooriumi vajadustele jalgpalli lugejateni tõid, rõhutades mängu vaimseid ja füüsilisi väärtusi. Ka Mandri-Euroopas hakkas arenema jalgpalliajakirjandus, näiteks Prantsusmaa koondise esimene rahvusvaheline mäng Šveitsiga pääses 1905. leheveergudele kolmelauselise kokkuvõttena.

RAUL VEEDE: Lühidalt tsensuurirobotite kasulikkusest

Viimastel aastatel on üha sagedamini esile kerkinud poliitilisi ettepanekuid välja töötada ja kohustuslikult rakendada arvutiprogrammid, millega saab ükskõik millises formaadis materjali ülisuures mahus läbi kammida ja tsenseerida osa vastavalt uneleva poliitiku soovidele. Inimesed ei paista mõistvat, miks see ei ole hea mõte. Sestap olgu siinkohal toodud lühike selgitus.

JOHANNES SAAR: Mõisamoonaka kolm paraadportreed

Meie püüdlik skandinavism on tekitanud kultuurilise autogeneesi, kunagise koloniaalse stigma omaksvõtu meeliülendava omakultuurina.

Lähemal vaatlusel saab ilmseks, et ka XXI sajandil on eesti kultuuri kandjaks nn koloniaalne subjekt – teatud hegemoonilise tõerežiimi pinnalt rääkima sunnitud hübriidne subjektsus. See rajab oma positiivse minapildi provintsiaalsuse stigmadest koosneva kaleidoskoopilise mosaiigina, teeb seda eemalasuva kultuurilise metropoli vaateväljas ning võtab omaks kujutletud metropolist avaneva vaate kui isikliku identsusnarratiivi. Viimast iseloomustab eeskätt veendumus oma kultuurilises puudulikkuses ning tõusiklik tung tsiviliseerumisele. Sel tormil ja tungil on kolm palet: etnotsentrism, eurotsentrism ja globalism.

VEIKO VAHTRIK: Taskukohane eluase

Eluase ei ole mugavustoode, vaid üks inimõigustest. Seega tuleks suurendada taskukohase elamispinna hulka ja avaliku sektori rolli linnaruumi mitmekesistamisel.

Tallinna kiiresti kasvavatest kinnisvarahindadest annavad märku nii tornkraanade siluetid linnapildis kui ka rekordhindadest kõnelevad uudised. Jõukuse kasv on tinginud nõudluse paremate elutingimuste järele, kergitades seeläbi jõudsalt ka üürihindu. Eluasemekulude vähendamise meetmed soosivad pigem kodu omamist, üüriturg on aga jäetud vabaturumajanduse hoolde ning pakub taskukohast elamispinda väga väiksele osale ühiskonnast. Munitsipaalelamute pikad ootejärjekorrad ja eluviisi käsitlevad uuringud aga näitavad, et soov kodu üürida on suurenemas ning nõudlus soodsa hinnaga eluaseme järele on suurem kui pakkumine.

Kirjanik olgu korraga marjuline ja seeneline.

Intervjuu kirjanik Kaur Riismaaga. KAUR RIISMAA: «Kooliharidusest – ka kogu inimkultuuri peitvast internetist – on vähe kasu, kui seda ei mõtestata maailmajao, kultuuri kontekstis.»

Janika Kronberg: Henrik Visnapuu meie ajas

Mõnigi artikkel kirjanikult, kelle loomeperioodi mahtus hulk ühiskondlikke murranguid, mõjub üllatavalt tänapäevaselt.

Alates 26. juuni pärastlõunast puhkab Henrik Visnapuu põrm oma muusa ja abikaasa Ingi kõrval Tallinna Metsakalmistul. Just nagu Visnapuu pagulasaastate sõber ja biograaf Pedro Krusten seda ette kujutas: «Ma näen päeva, mil see kastike siit seinaavast võetakse ja välja viiakse. Kantakse päikesepaiste ja tuule kätte, selle kätte, millest iga mahamaetu on igavesti eraldatud. Teda aga ootab ees ühinemine. Tema läheb laevaga üle mägedena tantsiskleva ookeani sinna, kuhu ta kuulub.»

TRISTAN PRIIMÄGI: Hingepuhastuse raske rada

Karlovy Vary festival kõnetas päevakajalisi probleemseid teemasid ja säilitas oma geograafilise fookuse idas.

Järjekordne ida ja lääne suunda ühendav Tšehhi filmifestival Karlovy Varys on lõppenud, auhinnad on välja jagatud ja mõned arvamused selle festivali ning üldse festivalide kohta leidnud järjekordselt kinnitust.

Nagu varasematelgi aastatel andsid ka seekord tooni pigem Ida-Euroopast pärit linateosed, kus, nagu oligi arvata, on tegemist  minevikurepressioonide ja tänapäeva sotsiaalsete probleemidega. Sellest lausest jäänud mulje on õige – eˇga siin midagi naerda ei ole. Karlovy Vary filmide palett oli suures osas sumbuurne ja kohati natuke liiga päevakajaline. Nagu mitme Euroopa festivali (sealhulgas ka Cannes’i) programmist näha, tunduvad festivalid tajuvat vajadust politiseeruda ja inimesi mingi süümepuhastusliku sõnumiga moraalselt õigele rajale juhatada. Ilmselt on selle taga  Euroopa praegune heitlus sallivuse ja sallimatuse teemal. See on põhjustanud skisofreenilise olukorra, mille võtab hästi kokku kuskilt loetud kommentaar: «Tundub, et elame ajal, mil kõigil on kõigest ükskõik, aga ometi solvume me kõige peale».

KURMO KONSA: Krüptodetektiiv satub matemaatikasse lõksu

Kas on võimalik kogu füüsikalise maailma toimimist kirjeldava kõiksuse teooria loomine, on suuresti lahtine küsimus, kuid igal juhul me püüame seda teha.

Detektiividel tuleb ikka aeg-ajalt ette, et ärkamine toimub mõnes ebatavalises kohas. Nojah, tavaliselt on sellele eelnenud kas suurem jooming või siis kõrvaltänavas saadud hoop vastu pead. Krüptodetektiiviga on samuti juhtunud nii üht kui teist, aga seekord ärkas ta matemaatilises struktuuris. Nojah, tegelikult on selles lauses kõik valesti, ta ei olnud «ta», ta ei «ärganud» ja loomulikult ei olnud see, kus «ta» «ärkas» ka mitte matemaatiline struktuur, aga jäägem esialgu meile arusaadava keele juurde.

MARJU KÕIVUPUU: Pärandikirju IV. Palun üks samblaroheline L-suuruses Peko ehk Mis on pärandi hind?

Kui Nõukogude aja lõpul ja taasiseseisvusaja algaastatel sai Lõuna-Eestis suviti üliõpilastega välitöödel käidud, siis oli alati kohutavalt kahju neist memmedest, kelle mõnusate sokkide, imeilusate kirikinnaste, heegeldatud pajalappide ja muu näputöö saatus oli paraku saada suurelt jaolt koide kõhutäiteks. Toona polnud naistel kombeks niisama, käed rüpes, teleka ees istuda. «Metsikut roosi» ja «Tahmanägu» vaadates välkusid vardad nagu mullu ja muiste.

Arvustamisel: 

Rein Raua «Tähenduste keeris: tervikliku kultuuriteooria visand»

Kaur Riismaa luulekogu «Kogemata»

Pärnu Suveteatri «Inriid ja Toomas Nipernaadi. Armastus ja vabadus»

näitus «Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu»

«EV 100» kontsert Londonis

festival «Mägede hääl» Eesti kaevandusmuuseumis ja Eesti Interpreetide Liidu kontserdisari «Teekond» raudteejaamades

õudusfilm  «Pärilik»