Aapo Ilves: Eesti kultuuri vahakujud

Aapo Ilves Foto: Pm

Hingedeaja künnisel lahkus meie hulgast palju toredaid kultuuriinimesi. Hääd neile sinna teispoolsusesse! Ühe tuntud kadunukese näo ja ihu perra taheti kohe hakata muuseumi tarvis vahakuju voolima. Õnneks kukkus plaan sugulaste vastuseisu tõttu juba eos läbi. Liiga kiire postuumne vahateisik olekski tiba õõvastav nähe, liiast topise moodi ja natuke isegi juba eluajal püstitatud pronksiidoli lääge maiguga.

Teine asi oleks elavate inimeste vahasse modelleerimine, nagu seda muu maailma pööblistaaride ja muidukuulsustega üsna palju tehtud on. Siis saaks selgelt vahet teha – see, kellel silmad pilguvad ja naeratus väreleb, on originaal, see, kes temaga staatiliselt põrnitsedes «klaasi kokku lööb», on vahakuju. Tulge ja ahhetage!

Näiteks meie kultuuriministrile kuluks valetopisest dublant hädasti ära. Teisik istuks või seisaks kusagil nähtava koha peal rambivalguses ning tema suhu monteeritud kõlarist tuleks peaministri häälega lugulaul sellest, kui vajalik on kõik rahvuskultuuriga seotu täie rauaga ära käibemaksustada, sest muidu on oht, et inimesed hakkavad toiduainete ja alkoholi kallinemise tõttu söömise-joomise asemel senisest rohkem raamatuid lugema. Liigse kultuuraga viie rikkama hulka ei saa! Originaal ehk Laine Jänes ise saaks samal ajal presidendiproua kombel mõne toreda ja arendava hobiga tegeleda. Pakun, et näiteks koorijuhtimine tuleks tal väga hästi välja. Nägin suve hakul, kuidas ta maailma esimesel võrokeelsel laulupeol neidudekoori ees ühte minu, Priit Pajusaare ja Glen Pilvre lugu juhatas. Ilusti vehkis, sarmikas naine, kaunid riided seljas, midagi halba ei saa ütelda!

Hobide juurde tulen hiljem tagasi. Hetkel nendin, et kultuuri ministeerida ei ole ju teps mitte lihtne ülesanne. Lisaks kõrgeteks ja klassikalisteks tituleeritud distsipliinidele kuulub ministeeriumi halduse alla rahvamassidele riburada pidi lähemale minnes palju sellist, mida saaks nimetada ka seltskondlikuks või koguni meelelahutuslikuks tegevuseks.

Kulturnikud üle terve Eestimaa murravad päid, kuidas ja millise eelarvenurgaga kütta soojaks näiteringi proovisaal ning kuidas osta memmede tantsurühmale uued triibuseelikud. Möödas on need ajad, mil eestlased võõrvõimude kiuste seltse asutasid ja rahvamajade ehitamiseks tuluõhtuid ja talguid tegid. Nüüd on võim oma, aga seelikutel juba koiaugud sees, uusi oleks hädasti vaja – ja mida need naised õhtutundidel peale omavahel rahvatantsimise ikka teevad?

Mehed on ju enamasti surnud, Soomes tööl või võimlas trennis.
Kõigele lisaks kuulubki kultuuriministeeriumi ja tema väiksemate õdede juhtimise alla ka nähtus nimega sport. See, et Lurichist ja Abergist jäid tulevastele põlvedele ainult kondid, sportlasi ei heiduta. Koplinurgas kive veeretades tulemust ei saa. Tänapäeva atleedid tahavad samuti maksurahade eest tosse ja trennipalka. Raske on kultuuriametnikel selles virvarris orienteeruda. Pigem jääda vahakujuna tuimaks ning andagi rohkem sellele, kes lihaselisem ja ohtlikum välja näeb.

Nüüd ma lahkan natuke spordi olemust ja teen ettepaneku. Olemuselt on sport lihtne sõdimise alternatiiv. Inimene on ju loomult tapukikas. Kes teab, mitu pead päevas tänu korvpallisaalide olemasolule kaikaga kangi all lõhki löömata jääb või mitu rahvusvahelist relvakonflikti hoiab ära või õigemini suunab kultuursemasse vormi jalgpalli MM? Oo sport, sa oled rahu! Nii on öeldud. Arvestamata kas või hiljutiste olümpiamängude varjus toimunud Gruusia intsidenti tuleb sellega nõustuda. Nüüd jõuangi täiesti loogilise ettepanekuni: spordi ja sportlase eest hoolitsemine tuleb anda kaitseministri kätesse.

Sportlased oleks kaitseministeeriumile jumala kingitus. Hiljutistest uudistest teame, et praegusel ajal saabuvad vikside ja musklis poiste asemel ajateenistusse pidevalt hoopis mingid imelikud narkojoobes vissid. Sportlikud tüübid on kuhugi peitu pugenud. Äkki näiteks kultuuriministri tiiva alla? Jonn ei anna kaitseministril muud ette võtta kui samuti võõrale kapsamaale trügida ning hakata kaitsevõime ning sõdurite moraali kosutamise asemel skulptuuridega jändama. Mis sest, et tulemus kulturaalide väitel kauniduse-sobivusega ei hiilga.
Hiilgamisprobleemi lahendame sõjameheliku sirgjoonelisusega – klaas, LED-valgustid, täisnurgad ning ammugi oma jäävhirmutavat mõju tõestanud natsionaalsotsialistlik esteetika. Miks te siis panite meie sportlased pihta!?

Olgu keha- ja muidukultuuride valitsemisjaotusega parasjagu kuidas on, aga sellised hobid nagu sport, pseudofolkloorsed tantsud ning kooris röökimine kannavad lisaks muule ilusale kõik ühte mõtet – füüsiline pinge ning kõva häälega karjumine löövad inimesel näärmed käima! Kõik ju ei süsti ega suitseta ning ega armumisi samuti liiga tihti ette satu. Mõni, näiteks siinkirjutaja, märgistab-laiendab oma piire trükimeediaga ning õnnestavad ihunõred hakkavad tema kukalt suristama hoopis sõnu seades.

Kirjandus ongi meil Eestis tegijate erahobi, kuigi keelehoidja- ning arendajana kultuuri põhialuseks olles peaks põhiseaduses järge ajades asjad veidi teisiti olema. Lihtsale rõõmule sõnapuslega mängimisest lisandub antud juhul ka kahjurõõm – selle heietuse kirjutamisega jätan ma ülejäänud ligi kolmsada Eesti Kirjanike Liidu liiget väga viletsasse olukorda. Mitte ükski neist, täpsemalt keegi peale minu ei saa selle loo eest honorari. Suurel osal neist luuseritest pole ka näiteks haiguskindlustust, sest hobide eest sotsiaalseid garantiisid ei anta.

Loodan, et ma pole oma kirjutisega veel lugejaid ega kolleege väga rängalt solvanud. Kui te aga ise tahate ennast kellegi solvamise abil upitada, siis uurige välja ohvri leivatöökoht ning lausuge sarkastiliselt: «No jah, see, kes enam midagi teha ei oska, hakkab...» Kolmikpunkti asemele läheks siis vaese alandatu ametinimetus, kõik ümberseisjad noogutavad vähemalt mõtteis ning muigavad parastavalt pihku. Proovige: kontrolöriks, kaitseministriks, autojuhiks... Hobide puhul see valem aga ei tööta. Kuidas solvata numismaatikut, filatelisti või rahvatantsijat? Eeltoodu ei lähe, jätab ütleja enese rumalasse ossa. Vaeseke, kas sul ei olegi ühtegi hobi?

Hobid ülendavad. Hankige enesele mõni, soovitavalt midagi kultuurset. Sportki tuleks kõne alla, kuigi selles mõõdetakse tulemusi enamasti arvudes, neid aga ei saa usaldada. Matemaatika ju ei toimi, numbrid kukuvad üle maailma ning näha on, et näiteks majandusse investeerimine ei tasunud ära. Kultuur aga püsib ja kindlasti mitte kasutu vahasambana. Leidke hobi, ehk saate priiskamiseaja lõpu agoonias enesele tibakese väärikustki tagasi.

Lõpetuseks lippan alguses teemaks olnud teisikute-teema juurde tagasi ning nendin, et peale kuluka vahanikerdamise sobivad inimesekujuliste nukkude tegemiseks ka palju odavamad materjalid, näiteks silikoon, lateks ning kumm. Tore oleks oma alter ego täis puhuda, talle raamat kätte suruda ning enese asemel töötusappa togimiseks seisma panna. Ja ise minna labajalasammul kõrgust hüpates ning «Tuljakut» ümisedes oma võidusamba minimudelite kogu sorteerima.