/nginx/o/2011/06/15/630688t1hf190.jpg)
Kolumnist Hannes Rumm kirjutab, et Leedu ühiskond on šokis oma rahvaloenduse tulemustest, sest nende rahvaarv on kümne aastaga kahanenud pea poole miljoni inimese võrra. Eesti saab enda kohta tõe teada järgmise aasta alguses, kuid üsna tõenäoliselt mõlgivad tulemused meiegi eneseteadvust.
Astusin mullu ühel kuumal augustiõhtul sisse Jerevani kesklinnas asuvasse supermarketisse, mille uhke nime taga peitub vaeses miljonilinnas tavaline kümne kassaga pood.
Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma, et kuigi käru on juba kõvas lastis, peaks ehk viis pudelit veel võtma.
«See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!» ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.
Urmas (42) on nüüdseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematu välisteenistuse staaž tiksub tal juba üheksandat aastat. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud Põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomeliku piinarikkusega.
Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja sellele järgnenud parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.
Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgsetel andmetel on nende elanike arv viimase kümne aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra!
Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.
«Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka väljasurev rahvas,» kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.
Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 000 – 150 000 inimese võrra?
Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist kümne aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljonile elanikule.
Meie üks kunagisi paremaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinnessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mis tahes maailma nurgas.
«Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,» vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.
Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea keegi seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla.
Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programmiga ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemise eest hoiatavate sõnavõttudega.
Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise süsteem, millele nii erinevad valitsused kui ka erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamiseks omistanud suurt mõju sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb tuhande lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.
Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis?
Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränne meie rahvaarvu räsinud.
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltlikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.
Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku, hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.
Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus «Minu Brüssel» nii: «Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.» Kahjuks ei naase enamik eestlasi kodumaale, tundes, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.
Mis tahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Ka kahtedel viimastel Riigikogu valimiskampaaniatel on keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.
Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult kaua.
Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest «Eesti romaanist» välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatesse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.
Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka.
«Ega enne kaheaastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näis, mis tollel hetkel saab,» arutleb Urmas. «Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks kunagi pensionipõlve veeta.»