/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/06/15/630720t1h73f4.jpg)
Toidujulgeolek muutub järjest olulisemaks
Juhtkiri: põlise rikkuse hind
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu on täis vastuolusid. Samal ajal kui maailmas miljard inimest nälgib ja iga kuue sekundi järel sureb üks laps nälga, lendab arenenud riikides sadade tonnide kaupa toiduaineid prügimäele.
Toidupuudust ja toiduainete hindade tõusu arvestades võiks põllumees ju olla põline rikas, ent globaalses lakkamatus olelusvõistluses tuleb hoopis vaadata, kuidas ta majanduslikult ellu jääb.
Üleilmsel toiduainete hinnatõusul on mitmed samaaegselt toimivad tegurid: biokütuste üha laiem kasutuselevõtt, Aasia suurte riikide – Hiina ja India – kasvavad vajadused, energia kallinemine, kliima soojenemine, aga ka turuspekulatsioonid jne.
Toiduainete puudus ja pidev hinnatõus mõjutab juba praegu märkimisväärselt poliitikat. Lisagem veel tõsiasi, et samal ajal kui toidu hind muudkui kerkib, jääb toidu tootmiseks sobivat maad üha vähemaks.
Ebastabiilses maailmas, millest äsja majanduskriis üle rullus, on energiajulgeoleku kõrval viimastel aastatel üha valjemini räägitud toidujulgeolekust. Viimase termini tähendust tunnetab ja mõistab iga inimene järjest vahetumalt. See peaks meile kinnitama üht – toidu ja põllumajanduse teemal tuleb meil lähiajal senisest tunduvalt enam avalikult mõtteid vahetada.
Rahvusvahelistel kohtumistel on sageli rõhutatud, et elanike toiduga varustamisel lasub kohustus peamiselt riigil endal ning seetõttu vajab ka põllumajandus investeeringuid. Siinkohal võiks küsida, milline on Eesti toidustrateegia?
Ka Euroopa Liidu tasandil pole olukord parem – kolibakteritüli valguses paistavad välja pigem erimeelsused kui tahe ja võimalus kiiresti ühine lahendus leida. Omad vitsad peksavad: ohvrid on ju ikkagi kõik, mitte üks kiirkorras leitud patuoinas.
Eile Tartus peetud rahvusvahelisel konverentsil «Eesti roll maailma toidusahvris» rõhutati, et Eesti asub eelistatud kliimavöötmes, mis peaks meile tulevikus tagama head võimalused põllumajandusega tegelemiseks. Kuid kas me oleme muutusteks ka tegelikult valmis? Näiteks seejuures kasvavaks immigratsiooniks?
Ajakirjanduse andmetel kuulub välismaalastest eraisikutele kuni 4 protsenti Eesti eraomandis olevast maatulundusmaast. Kuid mis saab edasi? Tänavu maist kadusid Eestis põllu- ja metsamaa ostupiirangud ELi kodanikele.
Võib-olla peaksime siinkohal mõtlema maaostuvõimaluste karmistamisele ELi-väliste investorite suhtes, kes tunnevad kasvavat huvi sama ressursi vastu? Maa väärtus kapitalina kasvab ja kokkuvõttes võib see osutuda olulisemakski kui küsimus, kas ja kui palju 2014. aastast meile ELi toetusi jagub.