Mihkel Mutt

FOTO: Pm

Parema elu otsingud on tekitanud enneolematult ulatusliku üleilmse rahvaste rände. Aga kuhu jäävad juured ja on neil üldse mingit tähtsust, arutleb kolumnist Mihkel Mutt.

Mõne aja eest hakkas silma paar kirjutist, milles noorepoolsed ja ilmselt edukad inimesed teatasid: ärgu Eesti riik mitte lootkugi, et ta saab neid kuidagi kodumaal kinni hoida! No ärgu üldse lootku! Mitte mingi hinna eest ei õnnestu jubedal Eesti-kollil nende vabadust kärpida. Nemad lähevad, kuhu tahavad, ja teostavad end seal nii, et maa must!

Algul tundus see mulle lustliku praalimisena à la «milleks meile vaja seda ämmamoori maja?» Aga asi on keerulisem.

Ei tea, kui palju on praegu Eestis neid, kes vahel neavad, et nad on sündinud eestlasteks? Süüdistavad kõigevägevamat, kes pole lasknud neil ilmale tulla mõnes vanas Euroopa riigis või Ameerikamaal. Vähemasti Jaapanis. Isegi Korea kõlbaks veel hädapärast. Selle asemel on nad siin väiksel maal, mille keele ja kultuuri õppimisele kulutatud aeg tundub maailmas ringi liikudes olevat halb investeering. Seepärast ruttu minema siit, enne kui ugrimugri sammal lõplikult selga kasvab!

Ei tea, kui palju on neid, kes vahel meenutavad, kuidas nad kunagi laulsid, et eestlane olla on uhke ja hää? Ja kui paljud neist, kes meenutavad, rehmavad seejuures käega näo eest, nagu nägemuse puhul – raske on uskuda, et ise lauldi.

Kes kunagi ei ole siirast südamest uskunud, et on valmis priiuse eest kartulikoori sööma, sel pole süda õige koha peal. Kes arvab, et sellest piisab ka nende priiuses kasvanud lastele, sel pole mõistus õige koha peal.
Jah, Eestis tundub igav ja vaene. Skandinaavia igavus ilma Skandinaavia jõukuseta. Kui palju keerleb tegelikult meie riigis vaesuse ümber – kui vaadata probleeme, mille üle arutatakse ja tingitakse.

Kuhu ka ei vaata, kust ka natuke ei «kratsi» – aina vaesus, vaesus, vaesus. Kui paljud probleeme langeks ära, kui paljud asjad loksuksid paika. Aga vaesus ei kao meie juurest kuhugi, vähemalt minu põlvkonna silmad seda ei näe. Seepärast võiks moodustada riigikokku ühe suure komisjoni ja teised laiali saata või teha selle alamkomisjonideks. See üks ja suur olekski vaesuse komisjon.

Suvel käib inimene tavalisest rohkem ringi. Nii satub ta paigusse, mida külastas mõne aja eest, ja näeb, mis on vahepeal muutunud. Enamasti on muutused ühes suunas. Elu on jälle kusagil koomale tõmbunud. Asulad, mis kümne aasta eest näisid olevat normaalsed inimeste elupaigad, on muutunud halliks, rahvast liigub vähem.

Ei ole impulsse. Tööl käiakse mujal, lapsed koolitatakse mujal. Kogu Euroopa on pikal loojanguteel ja Eesti on selle ääremaa. Vanasti käis maakultuurimajades paar korda aastas teatritrupp keskusest külakostiga. Teatriinimesed teavad, et oli säärane mõiste nagu ringreisitükk, st midagi kergemat, vähenõudlikumat. Nüüd on Eesti tervenisti üks maakultuurimaja.

Seoses sellega üllatab mind ikka, kuidas vahel need, kes on mõnda ­aega elanud läänes ja näinud sealset pingevaba sõbralikku elu, ei tule selle peale, miks see nii on. See ei johtu ju sellest, nagu oleks seal tegemist kõrgemalt arenenud inimtõuga, kel suurem tsiviliseeritusegeen vms.

Vähemalt üheksakümmend protsenti on selle taga heaolu. Eemaldage see heaolu, kas või natukegi, ja kohe löövad klantspilti mõrad. Sallivuse asemele tuleb umbusk. Uuesti kerkivad päevakorda koduturu kaitsmise loosungid, tahetakse piire kinni panna, hakatakse otsima igat masti süüdlasi jne. (Riikidevaheline solidaarsus ­Euroopas ju väheneb, räägitagu kõrgemal pool mida tahes. Euroopa Liidu hiilgeajaks märgitaksegi tulevikus ilmselt 2000. aastate algust.)

Aga pidada eestlastele aina jutlusi, et nad pole küllalt käbedad tsiviliseeritud norme omaks võtma küll lõimumise alal, küll demokraatias ja muus – see on pealispindne. Oleks rohkem jõukust, küll siis oleks ka sõbralikkust, hoolivust ja isegi originaalsust.

Nõukogude ajal me üldjuhul suhtusime üleolevalt neisse venekeelsetesse, kes olid pärast sõda Eestisse elama asunud. Mitte üksnes sellepärast, et nad oli meie silmis (pehmendava asjaoluna teadmatuses viibivad) okupandid, vaid ka põhimõtteliselt. Nad olid juurteta homo soveticus’ed. Just, me vastandasime end juurte pinnal – meie, kes me olime enda teada siin viis tuhat aastat paigal olnud. See oli meie moraalse üleoleku tagatis.

Aga kui nüüd ise tahta maailma minna, kas pole tegemist topeltstandardiga? Seda enam, et eesmärgid nii väga ei erinegi. Vanasti tuldi ida poolt Eestisse, sest oldi kuulnud, et «seal saab kohe korteri», ennekuulmatu luksuse. Nüüd minnakse, sest loodetakse mujal paremaid elušansse. Tõsi, seiklusi ja põnevust tahetakse ka, aga esikohal on ikka (huvitavam) töö ja parem palk. Aga see ongi majandusmigrantlus.

«Veere üle välja», öeldi meil poole sajandi jooksul halvustavalt migrantide kohta, vihjates stepitaimele. Aga veereb ju kogu maailm, veeremine on saanud pigem normiks kui erandiks, ja meiegi ei mõista nüüd neid veerejaid hukka, vaid tahame kaasa veereda.

Eelmistel sajanditel oli vähestel võimalus reisida, veel vähematel valida elupaika ning seda vahetada. Koos kõikide teiste vabadustega on ka need üha rohkem ülalt allapoole tilkunud. Pole kahtlust, et maailmas on käimas kõigi aegade suurim rahvasteränne ja mitte üksnes absoluutarvult, vaid ka suhteliselt. (Ainult üks arv, muidugi Hiinast. Pekingi elanikkond on viimase kümne aastaga kasvanud seitsme miljoni elaniku võrra, kes kõik maalt linna kolinud.)

Mis on meil pihta hakata oma viie tuhande aastaga? Kardan, et see on mõneks ajaks nii-öelda koduseks tarbimiseks.

Juurteteadlikule inimesele võib tunduda, et maailmakodanik on pealiskaudne, et temas on palju tsivilisatsiooni, aga vähe kultuuri, sügavust – kui üht tuntud liigitust velmata. Aga kui neid maailmakodanikke saab üha rohkem, kui nad on enamuses, siis tunnevad nad end ju isekeskis suurepäraselt. Sellises seltskonnas oleks just see juurteteadlik mingi erand, naljanumber, ebamugav nähtus, kes räägib asjadest, millest teised aru ei saa. Lõpuks istuvadki paar-kolm juurtega inimest isekeskis koos ja arutavad oma juuri.

Senine kogemus näitab, et inimese elutsüklis asetuvad mõned väärtused koguneva aastatekoorma mõjul ümber. Kõik teavad, et too, kes pole olnud nooruses vasakpoolne ega tahtnud maailma muuta, sel pole südant, ja kes tahab seda vanaduses, sel pole mõistust. Selle eeskujul võiks öelda, et kes noorena ei taha Eestist välja, kes ei taha midagi muud kogeda, see on lihtsalt soige, laisk või tuhm. Ja see, kes ei taha hiljem siia tagasi tulla, sel pole hinge ega südant. Aga kas see ikka kehtib?

Ekshipisid me tunneme, ekspunkareid ka. Kas võib kujutleda praegust feissbuklast kunagi mäeveerul istumas, juustes läikimas hõbe ja ehapuna palgeil, ise laulmas: «Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule»? Aeg annab arutust.