Grillijad ohtliku vorstimulli ja jätkusuutliku majanduskasvu vahel
Juhtkiri: paksemad vorstiviilud
14. juuni 2011, 11:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sisetarbimise kasv tähendab seda, et riiki toodud rikkus pihustub kümnetesse ja sadadesse tuhandetesse rahakottidesse. Iga söödud grillvorsti eest pudeneb midagi poemüüja, autojuhi, müügimehe, vorstimeistri, taluperemehe, tema sulase, traktorimüüja, liisingupaberid korda ajanud pankuri ja paljude teiste kukrusse. Kellele rohkem, kellele vähem. Ajalehelegi meeldib kasvav sisetarbimine, sest kui inimesed jaksavad ja tahavad vorsti osta, püüavad kaupmehed üksteise võidu ennast reklaamida. Tõsi, me pole veel kuigi kindlad, kas õnn ikka on juba meie õuele jõudnud selleks, et sinna jäädagi.
Statistika on ju üldjoontes julgust sisendav. Kohati on arvud tabelites nii suured, et sunnivad mitu korda üle vaatama, kas see saab ikka olla tõsi või on tegu andmesisestaja näpuveaga. Eesti ekspordi kasv on olnud fenomenaalne (näiteks aprillis eelmise aasta aprilliga võrreldes 60 protsenti). Esimese kvartali majanduskasvuks on statistikaamet arvutanud 8,5 protsenti. Muidugi on selle taustal asjaolu, et eelnenud aastad tõid meile erakordselt jõhkra languse – võrdlusbaas on madal, ütlevad seletuseks asjatundjad.
Hinnad kappavad ees. Mais oli tarbijahinnaindeks 5,4 protsenti kõrgem kui aasta tagasi. Siiski on kasvanud ka keskmine brutokuupalk ning halvimate aegadega võrreldes on vähenenud töötus ja kasvanud tööga hõivatute hulk.
Kokkuvõttes saab praeguse keskmise palga eest osta siiski vähem kaupa kui buumi tipu ajal korvi laoti – reaalpalk on langenud. Selle aasta esimese kolme kuu kohta saame öelda, et jaekaubandus kasvas, ehkki toidukaupade osas jätkus veel väike langus. Meie, tarbijate, kurvastuseks kasvas samal ajal kogu toidukorvi hind. Nii et kui nüüd näiteks lihatöösturid ütlevad, et nende müük kasvab jõudsalt ning neil on põhjust ja võimalust hinda tõsta, ei tea, kas nutta või naerda. Kui võtta nende kasvanud müüki tõepoolest kui märki üldisest elujärje paranemisest, mitte lihtsalt grillimishooaja algusest, saaksime lihunikega koos rõõmustada. Võimaliku hinnatõusu üle rõõmustamiseks meil tarbijatena mõistagi mingit põhjust pole.
Ja mitte ainult tarbijatena, vaid kodanikena ja majanduse osalistena üldisemalt. Liigkiire sisemaine hinnakasv kahandab taas Eesti konkurentsivõimet, kahandades edu, mida eksportöörid on välisturgudel saavutanud. Pealegi lööb inflatsioon kõige väetimaid kõige valusamalt.
Nii et neilgi, kes õhtuti sõpradega vorsti grillivad, on oma osa balansseerimises jätkusuutliku majanduskasvu ja ohtliku vorstimulli puhumise vahel. Tööd tuleb siiski edasi teha.