/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Mu lapsepõlve üks lemmikpildialbumeid, mida ikka ja jälle vaikselt vaatasin, oli vana matusealbum. Väga selgetel mustvalgetel fotodel lebas kirstus peaaegu läbipaistva, peenikese näoga 19-aastane noormees. Minu onu Karl. Need fotod olid tehtud 1948. aastal ja neil seisid kirstu kõrval üleni mustas Karli ema, isa ja kaks 9-aastast õde. Need on viimased fotod, millel see pere veel kõik koos oli.
Vaatasin neid pilte lummatult ja mõtlesin, mis oleks teisiti olnud, kui onu Karl oleks elanud ja ma teda tundma saanuksin. Vanaema tõi igal kevadel Karli sünnipäeval poest tordi.
Karli lugu räägiti kui legendi, mille killud korjasin enda jaoks kokku aastaid hiljem, kui vanaema enam polnud. Kui suur sõda oli just lõppenud, sõitsid 16-aastased Karl ja tema sõber Kalev maikuu viimasel päeval bussiga Tartust välja ning astusid mööda teed, sõber Antsult saadud püssid kotis, tuttavate metsavendade kohtumispaika ühe küüni juurde. Mööda sõitnud hobusenaine võttis poisid peale. Poisid istusid vankri tagaotsas, püssikott vankripõhjas lebamas. Ühel hetkel katsus hobust juhtinud naine selja taga lebavat kotti, kuid ei öelnud midagi. Poisid läksid maha ja jäid küünis õhtut ootama. Pimedas võeti poisid sealtsamast kinni. Võimalik, et seesama hobusenaine poistele püssimehed jälile juhatas. Mis edasi sai, võib arvata – noormehed mõisteti süüdi ja saadeti neljaks aastaks Valge mere äärde sadamat ehitama.
Kaks aastat hiljem andis Stalin oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul amnestia ja poisid võisid koju tulla. Nõrkade kopsudega Karlist endast kojutulejat enam polnud. Karli ema, minu vanaema, palus ühe vene keelt oskava tuttava tõlgiks kaasa ja sõitis oma elu kõige pikemale reisile – oma surmahaigele pojale järele.
Nii juhtuski, et veel aastajagu päevi õnnestus Karlil tuberkuloosihaigena kodus elada ning oma kodus surra. Selle kohutava aja ja sündmuse kohta lausa vedamine. Kalevil ja ka Antsul, kes samuti kinni võeti, läks veel paremini – nad tulid tagasi ja on elanud pika elu. Aastaid hiljem otsisin Kalevi ja Antsu üles. Üks meenutas ammuseid katsumusi kerge vaprusenoodiga, teine parema meelega unustanuks need kui koledused. Aga see oli hirmus oluline, et nad rääkisid.
Neilt kuulsin sedagi, et Karlil oli 16-aastaselt juba oma tüdruk – see polnud tollal sugugi nii tavaline kui nüüdsel ajal. Kalev ja Ants ei teadnud, mis tüdrukust saanud on. Kui ta veel kusagil elab, on tal ehk alles mõni Karli kiri vangilaagrist? Hirmuaastatel hävitas vanaema kõik kirjad, mille Karl ja hiljem ka vanaisa Alfred vangilaagrist saatnud.
Ja kui Karli kunagine pruut peaks juhtuma seda lugu siin lugema, oleks hirmus oluline temast kuulda.