Imbi Paju.

FOTO: TOOMAS DETTENBORN.

Täna ETVs esilinastuv «Lemmi armastus» laseb süveneda Eesti kalestunud minevikku, mis hägustas inimest enese ja teiste elude suhtes, ning näha, kuidas inimese killustatud mälu otsib narratiivis kohta, et mälestustele ja sündmustele tagantjärele tähendust anda, kirjutab Imbi Paju.

Aastal 2009, kui olime koos kirjanik Sofi Oksaneniga saanud valmis märtsiküüditamise 60. aastapäevaks artiklitekogumiku «Kõige taga oli hirm», võttis minuga ühendust Soome režissöör ja operaator Ville Mäkelä, kes teatas, et tahab teha dokumentaalfilmi eestlaste küüditamisest ning küsis, kas ma olen nõus teda veidi abistama. Ta soovis, et tutvustaksin talle Haapsalust pärit arsti ja psühholoogi, endist Gulagi ohvrit Heino Noort, kes oli esinenud eksperdina minu filmis ja raamatus «Tõrjutud mälestused» ning kelle sulest oli eestlaste okupatsioonitraumade kohta äsja ilmunud  artiklikogumikus põhjalik analüüs. Filmi nimeks pidi saama «Lemmi armastus».

Režissöör rääkis mulle, et ta veedab suved Haapsalus ja on kuulnud lugu ühest ennesõjaaegsest imeilusast tüdrukust Lemmist, kes oli saanud Eesti Vabariigis kuulsaks tänu kunstnik Ants Laikmaa 1939. aastal maalitud portreele nimega «Linnamäe Lemmi». Lemmi oli abiellunud samal aastal endast vanema, kuid silmatorkavalt nägusa mehe Ago Talvariga, kellest sai Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse juht, kuid kes põgenes 1944. aastal Rootsi. Nõukogude võim alustas hiljem külma sõja tingimustes tema vastu laimukampaaniaid ja mõistis ta tagaselja surma, otsus pidi läänemaailmas näitama, millised fašistid on Balti pagulased.

Imeilus Lemmi saadeti Nõukogude orjalaagrisse, kust ta pääses mõne aasta pärast tagasi. Aastal 1949 küüditati ta uuesti, koju pääses ta alles aastal 1959. Heino Noor, kellega Ville Mäkelä minu kaudu tutvuda soovis, oli olnud nii Lemmi kui ka Ago tuttav. Seda filmi saabki täna ETVs kell 22.55 (kordus reedel kell 13.15) küüditamise 70. aastapäeva puhul ka näha.  

Kuid tollal ma ei tahtnud seda Soome režissööri aidata, tema kõnepruugis kordusid väljendid Eesti ajalugu «Soome vaatenurgast» ja «soomlaste seisukohast» vaadatuna, justkui oleksid eestlased valinud, kas olla sakslaste või venelaste poolt jne. Ma ei usaldanud seda filmitegijat, kuid ei tahtnud olla ka ebaviisakas. Väljend «Soome vaatenurk» ärritas mind, mulle assotsieerus räuskav Helsingi ülikooli dotsent ja tema sõbrad raamatu «Kõige taga oli hirm» presentatsioonil, raamatu autorite ja artiklite kirjutajate hukkamõistmine, seda ikka Soome või Venemaa vaatenurgast. Režissöör koguni tunnistas, et mõned neist inimestest on kuulunud kunagi tema perekonnatuttavate hulka. Mulle assotsieerusid ka teised Soome eksperdid, süüdistamas Eestit, nagu Eesti oleks ise vabatahtlikult valinud okupatsiooni.

«Soome vaatenurgal» on alati soometumise kõrvalmaitse, armastab mulle öelda soomlasest vene kirjanduse tõlkija ja kirjanik Jukka Mallinen. See väljend tähendab poliitilist korrektsust, seda eelkõige Venemaa suunal.

Kuid Ville Mäkelä sihikindlus oli hämmastav, tema usaldas mind ja minu tööd ajaloo mõtestamisel.

Me saime mõned korrad kokku ja ma kuulasin iga kord huviga tema tööd Eesti ajalooga, millest hakkas kujunema Ville Mäkelä lugu, sõnavarast kadus «soomlaste vaatenurk».

Kannatusi, mida inimesed omavahel jagavad, millele selja pööravad, õigustusi otsivad, naeruväärseks muudavad, suhestuvad meie eetiliste tõekspidamistega, moraaliväärtustega, empaatiavõimega. Eriti selle viimasega, mis on evolutsiooni aluseks, samastada end teise inimese eluga, tunda tema vastu ligimesearmastust.

Nüüd enne «Lemmi armastuse» esilinastust ETVs filmi DVD-lt vaadates süvened Eesti kalestunud minevikku, mis hägustas inimest enese ja teiste elude suhtes, näed, kuidas inimese killustatud mälu otsib narratiivis kohta, et mälestustele ja sündmustele tagantjärele tähendust anda.

Film tungib oma ehedusega läbi pinnapealse ükskõiksuse ja kohati isegi läbi vastumeelsuse minevikku uurida. Režissöör on intervjueerinud Lemmi lapsi, Lemmi sugulasi, Ago Talvari õde, Lemmi naabreid, saatusekaaslasi, endisi töökaaslasi. Vaatajana tajud, kuidas Läänemaa inimeste valulikud lood, pihtimused kujundavad filmile dramaturgilise kaare eesti rahva kannatuste aastatest.

Üks filmi tegelane Endel Prik ütleb, et tema naabertalus elas kümme aastat metsavend ja ta tänab jumalat, et ta seda ei teadnud, mees võtab endal kaela ümber kinni, justkui end kägistada tahtes ja kordab: kuna ma sellest metsavennast midagi ei teadnud, ei sattunud ma ka olukorda, kus mind oleks sunnitud reetma. Metsavend oli lõpuks hulluks läinud.

87-aastane, endiselt suurepärase sõnastamisoskuse ja analüüsivõimega Heino Noor kaardistab seda aega, öeldes, et okupatsioonile järgnenud ajupesu, ideoloogia õnnelikust nõukogude inimesest, süüdlastest ja süüdiolekust on traagiline absurd, millel on inimelule mõju veel tänapäevalgi. Ta küsib filmis režissöörilt, kuidas Soomes selle traagilise absurdiga lood on, kas Nõukogude ideoloogia ka seal veel mõjub?!

Lemmi viiest lapsest noorim, tänapäeval kirikuõpetajana töötav Pille Talvar-Heckmann pihib, kuidas Nõukogude propaganda õiglasest riigist ja õnnelikust inimesest tungis tema ja paljude teiste ellu nagu väävelhape ning ta ei saanud lapsena aru, kuidas tema hea ja armas ema on võinud  Nõukogude võimu vastu eksida. Teisalt ta tajub ema kaudu n-ö Eesti aja hõngu ja hoiakut, et Eesti peaks iseseisev olema. Pillest saab miilitsatöötaja, ta tahab abielluda oma lapse isaga, kes töötab julgeolekus, kuid talle ei anta luba, sest ta ema kannab ikka veel rahvavaenlase märgistatust. Pille räägib filmis oma vastuoludest ja ilmselt pihib midagi sellist, mis on taagana paljudes eestlastes, mis tuleb esile Nõukogude aja igatsuses, see on see, mida Pille nimetab väävelhappeks. Et vältida endale suunatud hirmu, valu ja riikliku vägivallaga kaasnevat õudust, on inimene valmis radikaalselt tõde moonutama. Jagades võimuga sama maailmapilti, saab inimene võimaluse ellu jääda ja suuremat õnne kogeda.

Totalitaarne teadvus sunnib end uskuma uskumatut, meenutades nii lapse teadvust. Usk mingisugusesse seaduslikkusesse selgitab, miks ei tuntud ega tunta mõnikord praegugi kaasa ohvritele. See puudutas mõnikord ka kõige lähedasemaid inimsuhteid, sest Nõukogude ühiskonnas sisendati propaganda kaudu, et seal ei ole ebaõiglust. Usk sellesse, et kõik toimus õiglaselt, vabastas üksikinimese vastutusest. Nüüdseks on Pillest saanud kirikuõpetaja, et puhastatud sõnade abil jagada ligimesearmastust. Kuid Lemmi Siberis sündinud poeg meenutab, kuidas Eestisse tulles sõimati teda fašistiks ja venelaseks ning kuidas ta tajus emale suunatud kaasmaalaste vaenu.

Mälestus tähendab filmitegijale iseendale loo jutustamist laialipillutud kildude põhjal. See, kes on ajaloos kord olnud, elanud ja armastanud, lootnud, ei saa pärast seda filmi olla enam mitteolnu, sest nende lugu on saanud kuuldavaks, nad on rääkinud, mida nad nägid ja tundsid. Režissöör Ville Mäkelä on teinud nähtavaks nii Lemmi nooruse ja armastuse kui ka tema lähedaste ja meie kõigi elu puudutava loo. Sellest hetkest sünnibki usaldus.

Kui üksikinimene läheneb oma traumaatilistele mälestustele unes, siis kollektiiv uurib oma ajaloo hirmu ja taaka kinolinal, ilukirjanduse ja dokumentalistika kaudu.

Kaastunne ja moraalne nõue ligimest hoida ja kaitsta on labiilne tunne. Kaastunne peab olema tegevuses, muidu ta hämardub. Kui inimene tunneb, et me ei saa midagi teha, et vägivalda ära hoida, kui ühiskonnas on kirjutamata reegel – ära sega end teiste asjadesse, ära ole nii tundlik, see asi ei puuduta sind –, siis tekib küünilisus ja apaatia. Passiivsus on see, mis nüristab tundeid.

Siin me jõuamegi tänapäeva, minevik pole ainult see, mis on olnud, vaid ka see, kuidas ta mõjutab tänapäeva väärtushinnanguid, solidaarsust, ligimesearmastust, ligimese väärtustamist, oma kultuuri ja ajaloo väärtustamist, vabaduse väärtustamist. Esinedes viimase aasta jooksul vene koolides ja mõnikord ka vene õpetajatele, on mult küsitud, miks eestlased Eestist, oma kultuurist ja ajaloost ning mõnikord ka üksteisest nii halvasti räägivad? Miks nõutakse meilt, et me seda kõike hindaksime, kui eestlased ise ei hinda. Ja siin ongi meile eksistentsiaalne küsimus, miks me tõmbame endasse igat negatiivset sõnumit, miks me oleme valmis uskuma endast halba.

Prantsuse filosoof Pierre  Bourdieu on tõdenud, et mõnikord hakkab ohver rakendama enese peal vägivaldse ühiskonna tajukategooriaid, mis saavad tema enesemääramise lähtekohaks. Võib-olla nüüd, küüditamise 70. aastapäeval võiksime vaadata oma elu üle ja olla tänulikud, et okupatsioonidele ja vägivallale vaatamata säilitasime vabaduse tahte, elutahte. Selles vabaduses loome oma lood, mis aitavad meil väärikalt edasi elada. Seda eestlaste väärikust ja elutahet näeme ka Ville Mäkelä filmis «Lemmi armastus». Seega on film nagu peegel, kus vaataja ei näe iseennast, kuid see, mida ta vaatab, sünnitab tundeid, millest omakorda sünnib kogemus, mille kaudu vaataja muutub osaliseks valu ja armastuse avamise protsessis.