Juhtkiri: verine Süüria

Haavata saanud Süüria põgenikud Türgi Hatay vanglas. Foto: SCANPIX

Kirjutades ja rääkides sündmustest Süürias, saab paraku toetuda vaid sealt põgenenud inimeste ütlustele ja kaudsetele teadetele. Selge on, et olukorra rahunemisest, mida Bashar al-Assadi esindajad kuulutasid juba kuu aega tagasi, pole juttugi. Kirjeldused sõjaväe tegutsemisest on õõvastavad. Kui keegi arvab, et see meid ei puuduta, jäetagu meid meie konnatiigis rahule, võib alati vastu laduda argumente maailma seotusest ja ka väärtustest. Meie oma inimesed on endiselt samas piirkonnas pantvangid ja me ei tea, kas nad asuvad Liibanoni või Süüria territooriumil. Mida teha, on aga kahjuks rahvusvahelise kogukonna jaoks vastuseta küsimus.

Araabia kevadeks ristitud sündmuste­ahel on eri riikides kaasa toonud erinevaid tulemusi. Võttes hetkeks küünilise võrdleja positsiooni ja jättes kõrvale ajaloolised eripärad, võib öelda, et meile mängitakse ette rida olukordi, mis võib juhtuda, kui ülestõusnud asuvad nõudma autoritaarsete režiimide kukutamist.

Sama võib öelda ka teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide reaktsiooni kohta. Kui Liibüa diktaator hakkas ülestõusu sõjaväe abil maha suruma ning ähvardas tsiviilelanikke verise kättemaksuga, alustati tema ja ta vägede vastu õhurünnakuid. Tõsi, lahendust pole veel sealgi. Tõsi, mõne arvates alustati õhurünnakutega hilinenult ning leidub küllaga neidki, kes erinevatel põhjustel peavad õhurünnakuid halvasti põhjendatud ja planeeritud avantüüriks.

Süüria valitsuse suhtes pole aga suudetud veel ÜRO Julgeolekunõukogus näppu viibutavat resolutsioonigi vastu võtta. Autoritaarse Hiina ja Venemaa vastuseis tsiviil­elanike kallal vägivallatsevate režiimide korralekutsumisele on üldteada. Kokkuvõttes aga näeme ilmekalt, et demokraatlike riikide suutlikkus toimida vägivallatsevate režiimidega väärtuspõhiselt (ja ühetaoliselt) on paraku piiratud. Ülekaal maal, merel ja õhus ning diplomaatias pole siiski nii suur, et võimaldaks järgida tungi kaitsta tsiviil­elanikke võimude brutaalsete rünnakute eest igal pool ja igal ajal. Sekkumine praegu Süürias toimuvaga sarnanevatesse sündmustesse oli ka hiljutises minevikus pigem erand kui reegel.

Sekkumised sõltuvad paraku võimaluste ja huvide kaalumisest, riskide hindamisest. Isegi väärtusi oluliseks pidav poliitika on siiski poliitika. Demokraatlikel riikidel on praegu käed, jalad ja suu täis Liibüat. Küllap on Assadi režiim seda taibanud ja arvatavasti teab, et sel korral ei jääks Venemaa ja Hiina ÜROs erapooletuks, vaid paneks veto igasugusele sekkumisele.