/nginx/o/2008/11/06/90667t1h4e5e.jpg)
Politseinik Tarmo Tammiste kirjutab, et helkuri kandmine võib päästa elu.
Politsei: ära muutu statistikaks - võta helkur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljandal novembril kella 16.55 paiku Tallinn-Narva mnt 199. kilomeetril sõitis liinibuss otsa sõiduteel kõndivale jalakäijale, mille tagajärjel viimane suri haiglas. 15 minutit hiljem Tallinn-Narva mnt. 114 kilomeetril sai teed ületav jalakäija löögi sõiduautolt ning ta hukkus sündmuskohal. Selliseid sündmusi on viimastel nädalal Eestis üleliia palju ning neid ühendab peale tagajärje veel üks asjaolu - ei kasutatud helkurit.
Helkuri kandmise kohustus ei ole seaduseandja poolt formaalne nõue, vaid sellel on suurem eesmärk - seda kandes muutub jalakäija sõidukijuhtidele paremini nähtavaks ning teeb enda liiklemise märgatavalt turvalisemaks.
Kuigi jalakäija näeb tuledega autot juba kaugelt, eristab autojuht ilma helkurita jalakäijat lähitulede valgusvihus alles 30-40 m kauguselt. Pimedas sõites häirivad juhti veel vastusõitvate autode tuled, kriimustused ja mustus esiklaasil või vihm ja udu.
Halb ilm võib peaaegu poole võrra vähendada seda teepikkust, millel autojuht helkurita jalakäijat märkab. Halvemal juhul on see vaid 15-20 meetrit, mis ei ole piisav, et juht suudaks pidurdades jalakäijale otsasõitu vältida. Kiirusel 90 km/h on auto peatumisteekond kuival teekattel ligikaudu 70 meetrit. Märjal või lumisel teekattel on peatumisteekond märgatavalt pikem. Seega asulavälisel teel toimunud otsasõidud lõpevad kas jalakäija surmaga või üliraskete vigastustega.
Inimesed võiksid oma turvalisuse pärast rohkem muretseda. Kurb on tõsiasi, et sageli hakatakse sellele mõtlema alles siis, kui keegi lähedastest liiklusõnnetusse satub. Ostke juba täna helkur selleks, et mitte muutuda lihtsaks statistikaks.