Alec Webley: kõik ei lähe paremaks

Fotolavastus. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Londoni majanduskooli juuramagistrant Alec Webley kirjutab, et üks paljudest müütidest, mida levitatakse seoses viimastel aastatel aset leidnud geinoorte enesetappudega, on nende surmade põhjuseks toodud homofoobia. Ent homofoobia ei ole probleem. Probleem on kiusamine.

See pole puhtalt semantiline erinevus. Homofoobia pole ei tingimus ega piisav põhjus selliseks kiusamiseks, mis sunnib kedagi oma elu võtma. Selleks, et olla julm seksuaalvähemuste vastu, tuleb esmalt osata olla lihtsalt julm. Billy Lucast, kes tappis end eelmise aasta 9. septembril, kiusati halastamatult, sest kuulu järgi oli ta gei. Ometi ei olnud ta kapist väljas. Seda polnud vaja, piisas sellest, et ta oli erinev.

Ometigi on rahvusvahelises meedias saanud kiusamisest «geide probleem». Billy Lucase juhtum näitab, et see pole kaugeltki tõsi. Probleem on selles, et me pole suutnud õpetada oma lastele põhilisi väärtusi ja sündsustunnet juba varajases eas, ning seepärast kannatavad kõik – heterod, geid ja teised.

Kiusamise tõttu enesetapu sooritanud noorte toetuseks algatati USAs üleriiklik kampaania, kus avaliku elu tegelased ja teised salvestavad kiusatavatele (ja eeldatavalt homoseksuaalsetele) noortele sõnumeid, kus kinnitavad, et «kõik läheb paremaks».

Neid videoläkitusi on Youtube’is üleval nüüdseks tuhandeid, sealhulgas ka näiteks president Barack Obama pöördumine. Ülikoolis – või vähemalt töökohal – ehk niipea kui keskkool on läbi, saab kiusamine nende sõnul otsa. See on tõepoolest südantsoojendav sõnum. Kahju ainult, et see pole tõsi. Kõik ei lähe paremaks.

Ülikoolis ei lähe paremaks. Tyler Clementi oli Rutgersi ülikooli tudeng – mis pole kindlasti just homofoobia kants – ning ta tappis ennast, kuna tema toakaaslane kiusas teda korduvalt interneti kaudu. Nagu Lucasegi puhul, ei suutnud ülikool Clementi kiusamist õigel ajal märgata ega sellele lõppu teha. See on ülikool ja see ei ole parem.

Töö juureski ei lähe kõik paremaks. Gina Vega ja Debra Comer kirjutasid 2005. aastal ajakirjas Journal of Business Ethics, et tööalane kiusamine «toodab toksilist töökeskkonda ja halvab organisatsioonide tootlikkust», ent on sellest hoolimata USAs «erakordselt tavaline». Teine uuring väitis, et kuni kaks kolmandikku töötajatest kogeb või näeb tööalast kiusamist. Oleme nüüd ülikoolist väljas, ja ometi pole kõik paremaks läinud.

Mind, austraallast, kiusati pidevalt nii põhikoolis kui ka keskkoolis – mitte nii hullusti kui suitsiidiohvreid, kuid pilt oli sarnane, kuigi värvid olid tuhmimad. Ma jäin ellu, ent tulin Pennsylvania ülikooli selge ootusega, et kõik läheb paremaks. Paljus läkski kõik paremaks, ent kiusamine jätkus – e-kirjade teel, tekstisõnumite teel, teeseldes, et nii ongi normaalne. Ja need silmatorkamatud tudengid, keda on retsitud, ignoreeritud seetõttu, et nad pole populaarsed, kellest on räägitud halbu kuulujutte või keda on reedetud, ühinevad minuga väites, et kui see on «parem», siis peavad asjad kiiresti veelgi paremaks minema.

Kiusamine on kõikjal. See ei tunne usku, rassi, seksuaalset orientatsiooni ega geograafiat – need on vaid vabandused, millega kiusamist õigustatakse. Kiusamine ei lõpe, kui öelda ohvritele, et «kõik läheb paremaks». See kõlab õõnsalt, kuniks kaitsetuid rünnatakse USAs nii koolis, ülikoolis kui ka töö juures. Kõik läheb paremaks ainult siis, kui me ise selleks midagi ära teeme.

Artikkel avaldati Postimehe vahel ilmunud kampaania «Erinevus rikastab» erilehes Ajaleht.