Rahapesu

FOTO: SCANPIX

Aastal 2008 USAst alguse saanud majanduskriis rullub üle maailma. Eestis on tagasilöök eriti suur – paljud firmad pankrotistuvad, majanduslangus ulatub 2009. aastal koguni 14,1 protsendini. Riik kärbib jõuliselt. Hoiupangas ja Hansapangas karjääri teinud ja maksuameti juhina töötanud Sampo panga juht Aivar Rehe valitakse pangaliidu juhiks. Rehe teatab, et laenud hapnevad kiirusel 300 miljonit krooni kvartalis. Raha põleb. Samal ajal muutub ülevõtmise tulemusena Sampo pank Eestis Danske Banki filiaaliks.

Eilne Postimees kirjutas, et selsamal 2008. aastal liikusid Sampo pangast läbi esimesed kahtlased rahaülekanded, mida võib pidada sealse suurejoonelise rahapesu alguseks. Kui pank lekkis, siis erinevad tuluallikad kulusid marjaks ära.

Esimestest hämara taustaga sadadest tuhandetest dollaritest said miljonid ja lõpuks ulatus rahapesu kogusumma koguni 8,3 miljardi euroni. Kummaline, et see sai toimuda endise maksujuhi käe all, või andiski see eelduse kontrollisüsteemidest aastaid muretult kõrvale hoida.

Pangafiliaali üle on kohapealne kontroll piiratud, ehk suurem vastutus oleks justkui pidanud olema emapangal ehk Danske Bankil ja Taani riigi järelevalveorganitel. Kuigi rahapesu on justkui hirmus kuritegu, mis toob sellega seotud pankadele tavaliselt suuri karistusi kuni sulgemiste ja tehingupiiranguteni välja, laiutab riigiprokuratuur võimetult käsi. Kuna rahapesuks peaks suutma tõendada eelkuritegu ehk kahtlase raha ebaseaduslikkust, siis juhtumid pigem aeguvad ja uurimised ei vii mitte kuhugi.

Finantssektoris armastatakse jamad vaikselt ära klaarida, parimal juhul ei jõuagi sealsed mädapaised avalikkuseni.

Rahapesu aitavad seega tõkestada pigem piirangud pankadele kui rahaomanikele. Kui südametunnistust pole, reeglid on hägused ja kontroll ebapiisav, siis leiabki hämar raha võimaluse.

Kuigi finantsinspektsiooni juht kinnitab, et aastatel 2014–15 suudeti kahtlase raha voole tõkked ette ehitada ning loodetavasti ka rahapesu praegu enam siinsetes pankades suurtest kogustes ei toimu, on see andnud Eesti mainele arvestatava paugu. Kui aastaid saime Lätile ja Läti pankadele kahtlaste vene omanike ja tehingute tõttu üleolevalt ülalt alla vaadata, siis nüüd oleme samas mudas.

Finantssektoris armastatakse jamad vaikselt ära klaarida, parimal juhul ei jõuagi sealsed mädapaised avalikkuseni, et ära hoida võimalikke pangajookse ning sellest tulenevaid suuremaid rahalisi tagasilööke. Teisalt Eestil riigina võiks olla praegusel juhul põhjendatud mure riigis toimunud taunitud tegevuste pärast.

Kui finantsinspektsioon või prokuratuur ei saa seda mädapaiset täielikult avada, siis oleks riigikogul siin koht uurimiskomisjoni loomiseks, et aru saada, kes oli rahapesuskeemide tegelik autor. Õppides oma vigadest ning neid avalikustades saame näidata, et meie maine on meile tähtis ning me ei püüa oma jamasid vaiba alla lükata. Nii võib olla ka kindlam, et mõni selline skeem tulevikus taas kuskilt Panama paberitest välja ei uju.