See, mida kujutab endast Ameerika president Trump, on endiselt segane. Segadust lisab infomüra, mis tema tegemisi saadab, lisaks Ameerika ühiskonna lõhestanud demokraatide ja vabariiklaste omavaheline võitlus, mille kõiki nüansse ja tagamaid siinpool Atlandit hästi ei mõisteta. Samas on selgemaks muutunud see, mida kujutab endast Ameerika Ühendriikide välispoliitika Trumpi ajal. Tema esimest presidendiaastat saatis bardakk administratsioonis, viimase nelja-viie kuu jooksul on ta aga üles näidanud kindlameelsust ja otsustavust.
Assadi režiimi keemiarünnakule Süürias ei järgnenud mitte uus punane joon, millest üleastumisel ei juhtu midagi nagu eelmise presidendi ajal, vaid liitlaste kõige tugevam löök Assadi pihta. Põhja-Koreale, kes on 1990. aastatest sülitanud kõigile läänega sõlmitud kokkulepetele ja arendanud tuumarelva, tehti oskuslikult selgeks, et neid võib tabada ennetav sõjaline löök, kui nad samas vaimus jätkavad. Iraani tuumaleping, mis võimaldas mullade režiimil müüa oma odavat naftat Euroopasse ja saadud raha eest üleval pidada üle saja tuhande võitleja küündivat Assadi eest sõdivat kontingenti Süürias, tühistati, ning tagajärjeks on see, et Iraani riaal on kaotanud poole oma väärtusest, riigis valitseb defitsiit ning alanud on mulladevastased massimeeleavaldused. Pole põhjust arvata, et Venemaad teisiti koheldakse. Ka nendega räägitakse jõupositsioonilt ja nõutakse Ameerika huvide arvestamist.
Negatiivse poole pealt võib välja tuua, et Gruusiat ja Ukrainat hoitakse teadmatuses. Ametnikud lubavad palju helget, kuid mitte midagi konkreetset.
Muidugi oli NATO tippkohtumisel ka teisi teemasid peale kaitsekulude ning Venemaa ja Lähis-Ida. Üheks tähtsamaks, milles liitlastel oli vaja kokku leppida ja samme astuda, on Afganistani valitsuse toetamine islamistide vastu. Negatiivse poole pealt võib välja tuua, et Gruusiat ja Ukrainat, kellele kümne aasta eest Bukarestis liikmelisust lubati, hoitakse endiselt teadmatuses. Ametnikud lubavad palju helget, kuid mitte midagi konkreetset.
