Eero Janson: mittemeeldimine moraalimarinaadis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politoloog Eero Janson küsib oma artiklis, kellele teeb liiga valimisõigusega naine või homoseksuaalses suhtes mees?
Näiteid moraalinormide suhtelisusest võiks tuua lõputult. Sõdureid autasustatakse mõrvade eest, mis neile tsiviilisikutena pikki vanglakaristusi kaasa tooksid. Abort on keelatud Iirimaal, kuid lubatud Eestis. Samuti on varieerunud hinnang homoseksuaalsusele sõltuvalt ajastust, kultuurist ja poliitilisest režiimist. Kaasajal on poliitiline spekter selles küsimuses eriti kirju: alustades samasooliste abielude tunnustamisega Kanadas, Hispaanias jt riikides ning lõpetades surmanuhtluse või eluaegse vanglakaristuse määramisega mitmel pool Lähis-Idas.
Seega tuleb tunnistada, et moraalinormid muutuvad ajas ja ruumis, sõltuvalt kontekstist ja rollist. Ometi on moraali pikka aega püütud asetada mingisugusele objektiivsele alusele, millelt oleks võimalik üheseid hea-halb väärtushinnanguid anda. Kristluse kümme käsku ja budismi viis ettekirjutust on vaid mõned näited.
Lisaks pühakirjadele on moraalinormide aluseks võetud ka kindlaid arusaamu loomulikkusest ja ratsionaalsusest. Ka Eestis on räägitud «inimese loomuse seadustest», mida oleks justkui võimalik igal inimesel tunnetada ning millele toetudes tuleks homoseksuaalsus hukka mõista.
Kõikide selliste seisukohtade ühine nimetaja on absoluutsus ja universaalsus: on moraalsed ja ebamoraalsed teod ning nende vahet on võimalik objektiivselt kindlaks teha.
Ometi ei ole «tõde» meile kuskilt antud, vaid on sotsiaalne. Teadmised maailma kohta tulevad meile vahendatult meie eelarvamuste ja kallutatuse poolt; meil puudub «otseühendus» ülejäänud maailmaga. Mis veelgi olulisem, tõde on paratamatult seotud ka võimuga: nii on võimalik rääkida näiteks «võitjate ajaloost» ja «tõe mõõgaga» enese püsimise tagamisest.
Sama kehtib moraalinormide puhul: need on fikseeritud võimupositsioonilt. Mis on moraalne ja mis mitte – seda ütlevad traditsioonidele või sotsiaalsele autoriteedile toetudes kirikud, erinevad moraalijüngrid ja eetikaeksperdid. Vaatamata moraalsete tõdede väidetavale loomuomasusele on need juhtumisi teada vaid neile üksikuile, kes end ise kõige moraalsemaks nimetavad.
Moralistide eesmärgid aga jäävad selgusetuks. On see pelgalt traditsioonide kaitse või midagi enamat? Üks võimalik seletus tuleb Oscar Wilde’ilt: «Moraalsus on pelgalt suhtumine, mida me rakendame nende suhtes, kes meile ei meeldi.» Moraalitus võib sageli olla kõigest silt, mida võimupositsioonilt saab kasutada teatud isikute diskrediteerimiseks.
Sellistel tõepoliitikatel võivad olla tõsised tagajärjed. Oma seksuaalsuse tõttu koolivägivalla all kannatanud ja selle tagajärjel endalt elu võtnud 13-aastase Seth Walshi juhtum on vaid üks näide paljudest sellistel motiividel sooritatud noorte enesetappudest. Eestis, kus kooliõhkkond tõenäoliselt parem ei ole, jäävad sarnased juhtumid aga hoopis tähelepanuta.
Mõni lugeja võib rutata seda vaatepunkti nimetama moraalirelativismiks, stiilis «kõik kõlbab». Kriitikud ütlevad: «Mis homoabielu? Las kõik abielluvad kõigiga!» Ent selline tõlgendus on pigem pahatahtlik.
Moraalinormide suhtelisus ja kontekstuaalsus ei tähenda, et inimesed käituvad seepärast moraalitult, muutudes hetkega täiesti talitsematuteks. Ka siis, kui valgustusaegsed revolutsionäärid kiriku ja riigi lahutamist kuulutasid, ennustas vaimulikkond seepeale õhtumaade allakäiku. Ei saabunud seda siis ega ka pärast naistele valimisõiguse andmist, rassidevahelise abielu seadustamist ja rasestumisvastaste vahendite leiutamist.
Vastupidi, moraali suhtelisus on hoopis moraalse käitumise eeltingimus. Oleks väga lihtne elada maailmas, kus hea ja halb on kiriku või mõne teise kõrgema võimu poolt ettekirjutatud – see muudab iseseisva eetilise mõtlemise väheoluliseks. Kõikumatute moraalialuste puudumine paneb aga inimese just sellesse rolli, kus ta peab võtma vastutuse iseenda tegude eest ning õigustama eetiliselt oma käitumist, toetumata kindlatele dogmadele.
Moraal ei kao seega kuhugi, kuna iga moraalinorm on jätkuvalt õigustatav lähtuvalt konkreetsest kontekstist, milles seda kasutatakse. Tapmine ja vägistamine kui teod, mis kahjustavad teist inimest, ei muutu seetõttu rohkem moraalseks, küll aga muutub nende mõtestamine. See tähendab, tapmine, sõdurina või mitte, pole vale mitte seetõttu, et mõni pühakiri või meist kõrgem seadus seda niiviisi ette näeb, vaid kuna see teeb õigusetult liiga teisele inimesele. Kuid kellele teeb liiga valimisõigusega naine või homoseksuaalses suhtes mees?
Inimese seksuaalsus ei ole moraaliküsimus. Õigemini, seksuaalsus on moraaliküsimus täpselt sedavõrd, kuivõrd seda poliitiliselt moraaliküsimuseks muudetakse. Seksuaalsus lihtsalt on: iga inimene on seksuaalne olend oma unikaalsel viisil, olemata seejuures hea või halb, õige või vale.
Artikkel avaldati Postimehe vahel ilmunud kampaania «Erinevus rikastab» erilehes Ajaleht.