Õpetajate liidu juht: numbrilise hinnetesüsteemi taga on tihti lapsevanemate surve

Lehte Jõemaa Foto: Postimees

Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees Lehte Jõemaa kirjutab, et numbrilised hinded algklassides on sageli tingitud lapsevanemate survest, kellele teistsugune hindamissüsteem tundub keerukas ja mõistmatu, oma koolipõlves olnud numbrisüsteem aga tuttav ja selge.

Eestis on koolid sõnalise hindamise teemaga tegelnud juba rohkem kui kümme aastat.

2002. aasta riikliku õppekava kehtima hakkamisega on sõnaline hindamine lubatud hindamisjuhendites. Alates 2004. aastast on koolidel kohustuslik läbi viia õpilaste ja lastevanematega arenguvestlused, mis ei ole ju tegelikult ka mitte midagi muud kui teavitav tagasiside õpilase õpijõudluse, käitumise ja väärtushinnangute kujunemise kohta.

2002. aasta õppekava põhjal alustatud koolide õppekavade loomisel oli hindamise teema väga põnev ja uus. Juba siis leidsid paljud koolid ja õpetajad, et esimeses klassis hindeid ei panda, vaid alustatakse suulise või kirjaliku hindamisega. Sellisele hindamisele mindi üle ka järgnevates I kooliastme klassides. Paljuses koolides kehtib see tänase päevani. Kasutusel on mõnikord korraga mõlemad hindamised, nii märgi- või numbrsüsteem ja ka sõnaline hinnang.

Paljud koolid aga andsid lastevanemate survele järele, sest vanematele tundus uus süsteem keerukas ja mõistmatu, oma koolipõlves olnud numbrisüsteem aga tuttav ja selge. Nii mindigi tagasi numbrilisele hindamisele.

Ega numbrilisel hindamiselgi midagi viga pole, sest ega õpetajad ei pane hindeid oma suva järgi. Kooli õppekavas on sätestatud hindamise põhimõtted ja alused ning kui kõik on nii õpetajatele, õpilastele ja lastevanematele üheselt selge ja kokkulepped toimivad, toimib ka hindamise süsteem. Õpetajad selgitavad hindamise põhimõtteid veel eraldi aineti, teemade ja isegi tunnis antavate ülesannete kaupa.

Tähtis on see, et hindamine oleks õiglane ja objektiivne, setõttu loovad õpetajad selguse mõttes veel oma punktisüsteeme ja arvestustabeleid. Tähtis on, et hindamisest oleks kõige rohkem kasu õpilasele ja ta saaks teada ning aru, mida peab veel õppima või kordama, millised on lüngad, milliseid oskusi peab arendama või milles veel ennast pingutama. Positiivne hinnang annab õpilastele energiat, enesekindlust ja seda kasutavad õpetajad tänapäeval ohtrasti.

Muidugi on numbriline hindamine aga lihtsam ja vähem aeganõudev töö, ega tagasisidestamisel kõike seletada ja kirjutada ei jõuagi, selleks kuluks 30 õpilasega klassis liiga palju aega. Õppetunnis on õpetajal koos õpilastega vaja ära teha palju muid tähtsaid tegevusi. Numbrilise hindamise korral tekib paratamatult lihtsam võrdlemise võimalus ja siis õpilased mõnikord kahtlevad õpetaja hindamises õigluses. Samas hindab õpetaja õpilasi just erinevalt õpilase individuaalsust arvestades. See tähendab seda, et hindamisel ei võrrelda Jüri Antsuga vaid Jüri ikka Jüri endaga ja ühe sama arvu vigade korral võivadki numbrid olla erinevad. Kogenud õpetajal on  nippe ja pedagoogilisi hindamise põhimõtteid väga palju.

Üldiselt on õpetajad seda meelt, et põhikooli I astmes võiks hinnata õpilasi sõnaliste ja kirjeldavate hinnangute alusel ja II kooliastmes mina üle järk-järgult märgi või numbrilise hindamise süsteemile, mis võib olla siis numbrite korral ka rohkem kui 1-5 palli. Võib aga kasutada ka mõlemat süsteemi korraga.

Liiga liberaalne õpetamise ja hindamise süsteem Taani koolides viis nad  mõnda aega tagasi teiste riikidega võrreldes testide rivis päris lõppu. Siis kavandati kiirelt abinõusid olukorra parandamiseks. Ka teiste põhjamaade koolide õpetajad sooviksid koolides rohkem nõudlikkust ja korda.

Loovainetes saab samuti objektiivselt hinnata ja see sõltubki iga tegevuse eel kokku lepitud ülesannetest. Siin võivad õpetajadki loomulikult üles näidata samuti loovust, tunnustada ja innustada tunnustamist väärivat ning vajadusel selgitada uuesti üle ülesanded, eesmärgid ning anda uusi võimalusi aga mitte lõpmatult ning lihtsalt laiskadele. Oskusained on olulised lapse arengus. Suur hulk õpilasi ongi just selliseid õppijaid, kes saavad asjad selgeks läbi tegevuste ja nende võimed ei tohi jääda välja arendamata. Kehaline kasvatus on aga üldine ilu ja tervise pant ning see nõuab ilmselt  koolis veel kaua tõsised selgitusi, et sellest aru saada.

Tööandjad on ikka haridussüsteemile ette heitnud, et õpilastel puuduvad tööharjumused, nad pole kohusetundlikud, ei tunne kella, ei oska pingutada. Pingutada tuleb aga kogu elu ja seda tuleb õppida juba varakult.

Hindamine on aga pedagoogiline vahend millega tark õpetaja aitab oma õpilastel jõukohaselt ja mõistusega õppima ennast analüüsima ja pingutama.