Rein Veidemann: bolševism riigikogus

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Eesti parlamendi tööst avalikkuseni jõudvad sõnumid kõnelevad endiselt üht keelt: seadusloome on rakendatud demoniseeriva poliitilise võitluse (loe: isikute ja klikkide vahelise võitluse) vankri ette, mitte aga «teise poole» (teistsugust maailmavaadet, võimukoalitsioonist erinevaid lahenduskäike nägevate ning teatud rahvaosalt samuti mandaadi saanud valijaesinduste) ära­kuulamisele ning kas või mõnesuguse kompromissi otsimisele. Viimaseks näiteks on maksu kaotamine kodualuselt maalt.

Kommenteerides reedehommikuses Vikerraadio programmis selle arutluse käiku riigikogus ei suutnud reformierakondlasest värske parlamendipoliitik Valdo Randpere kuidagi varjata oma halvustavat suhtumist opositsiooni.

Sotside ideed kapitalimaksust silditas ta võrdlusega Rootsi kinnisvaramaksust, mida ta seal elamise ajal olevat pidanud maksma ja mis olevat «perversne». Kui saatejuht küsis, kas ja millal IRLi algatatud eelnõu vastu võetakse, vastas poliitik arrogantselt: ta ei teadvat, kui kaua nad, st opositsioon veel «heietada» – see on poliitiku tsitaatsõna – kavatseb, vastu võetakse seadus niikuinii.

Nõnda on see olnud juba kümmekond aastat – 21. sajandi Eesti poliitika põhiilme. Parlament on jahuveski, otsused ja seadused tehakse niisugused, nagu seda võimulolijad tahavad,  sest nemad teavad, mis on õige ja rahvale hea. Ja kinnituseks sellele, et nende tehtav on õige ja hea, on nende meelest rahvalt valimistel saadud enamusmandaat.

Targu jäetakse kõrvale asjaolu, et sellega surutakse rahva teise poole huvid ja ootused nurka. Parlament ei ole enam kesktee mõõtmise kohaks, ta on kaotanud iseseisva võimuorgani staatuse. Kummitempli kõrval kujutab ta endast üha enam vastastikku frustreerunud (ühed võimukohustusest, teised igavese opositsiooni vaevast) inimeste sõnasõjavälja.

Paradoksaalsel kombel matkib esinduskogudes toimuv (sest mis see Tallinna volikogu siis parem on!) nõukogude bolševismi, milles juhtiva partei, täpsemalt selle nomenklatuurse eliidi fantaasiad, gruppide majanduslikud või poliitilised võimuhuvid realiseeriti kvaasiparlamentide (ülemnõukogud) saadikute nõusolevaks hääletuseks tõstetud käte meres. Nüüd näeme korduvalt, kuidas riigikogus seaduse vastuvõtmist tähistava roheliste nuppude ülekaalu järel puhkeb võimukoalitsioonis aplaus: ära tegime!

Üha enam tunnen opositsiooni mõttetust. Vähemalt sellisel kujul, nagu see Eestis on juurdunud: läbi lollitamise, alandamise ja tõrjumise. Taas küsin endalt, kust võiks alata eesti poliitilise kultuuri uus tõus, kultuuris, milles isiku eneseväärikuse säilitamine on mis tahes vaidluse eeldus ning mille sihiks on jõuda vastastikusele mõistmisele.